Isiklikus blogis saab Hesburgerist loobumist põhjendada üldistamata
Avalikus isiklikus päevikus saab Hesburgerist loobumise põhjuseid kirjeldada nii, et oma kogemus, maitse-eelistus ja kontrollimata üldistus ei segune.
Isiklik päevik ei ole tarbijauuring
See on avaliku isikliku päeviku kirjutamise näide, mitte ülevaade teiste blogijate hoiakutest. Ma ei tea selle teksti põhjal, mida Eesti blogosfäär Hesburgerist arvab, ega nimeta enda arvamust üldiseks meeleoluks. Blog.ee registri vaates on huvitav just autori ja väite vaheline seos. Kui mina ütlen, miks mõnda teenust enam ei kasuta, peab lugeja nägema, et tegu on minu otsusega. See ei muutu üksnes avaldamise tõttu kogu ketti kirjeldavaks faktiks.
Pealkiri võib olla selge, olemata maksimaalselt ärritav. Mul ei ole tarvis lubada paljastust, kui tegelikult kirjutan oma rahulolematusest. Samuti ei peaks minu hinnangu ümber kirjutaja eemaldama sõnu „minu arvates” ainult selleks, et lause lühemaks saada. Need sõnad kannavad olulist infot. Nad ei vabasta mind vastutusest, kuid aitavad lugejal aru saada, millist tüüpi tekstiga ta kokku puutub.
Allikas jääb nähtavale ka tugeva arvamuse puhul
Selle kirjutise algallikas on minu enda sõnastatud tarbijahinnang. Ma ei tsiteeri olematuid kommentaare ega väida, et töötaja oleks midagi konkreetset öelnud. Kui blogiregister mõnda varasemat teksti tutvustab, piisab lühikesest selgelt omistatud katkest ja viitest autori juurde. Kogu postitust pole vaja ümber tõsta. Ka siin ei ole tasuline esiletõst ega teise ettevõtte reklaam, vaid arutlus sellest, kuidas isiklikku ostuotsust ausalt kirja panna.
Praktiline toimetamisvõte on lugeda tekst üle, otsides iga väite juurest selle alust. Kas see on minu tunne, dokumenteeritud juhtum või teise inimese ütlus? Kui alus puudub, tuleb väide eemaldada või kitsamaks muuta. Minu rahulolematus ei vaja väljamõeldud toetamist. Avalik päevik on tugevam siis, kui jätab alles ka piirid: mida autor ei mõõtnud, keda ta ei intervjueerinud ja millest ta selle loo põhjal järeldust ei tee.
Miks ma Hesburgeri praegu vahele jätan
Minu otsus Hesburgerit vältida ei ole üleskutse mõnda inimest halvustada. See on isiklik tarbijavalik nelja asja põhjal: suhtluskeel, kaasavõetava toidu pakkimine, hinnatunne ja minu hinnang kvaliteedile. Kirjeldan oma ootusi ning enda rahulolematust, mitte kogu keti auditi tulemusi. Mul ei ole siin võrreldavat ostutšekkide seeriat, kõigi teeninduskohtade vaatlust ega sõltumatut kvaliteeditesti. Seepärast ei esita ma oma muljet tõendina, et iga töötaja või iga tellimus oleks ühesugune. Minu jaoks on siiski täiesti piisav põhjus ostust loobumiseks see, kui teenuse tervik ei vasta enam sellele, mida mina oma raha eest ootan.
Olen enda kogemust kirjeldanud nii, et teenindus on venekeelne. Täpsemalt on minu soov saada Eestis tellimuse tegemisel eestikeelset teenindust. Ma tahan oma soovist aru saada ja tahan, et minu küsimusest samuti aru saadaks. See puudutab teenuse kasutatavust, mitte teenindaja päritolu, kodukeelt või inimväärikust. Ma ei tea ega pea teadma töötaja elulugu. Vene keeles suhtlev inimene ei ole probleem iseeneses. Minu probleem tekib siis, kui mina kliendina ei saa soovitud keeles vajalikku asja selgeks. Ma ei järelda sellest midagi kõigi venekeelsete inimeste kohta.
Keeleootuse saab öelda ilma vastandumiseta
Minu jaoks võiks esimene samm olla lihtne eestikeelne küsimus: kas saame tellimuse eesti keeles üle vaadata? See on siin näidissõnastus, mitte üleskirjutus mõnest päriselt peetud vestlusest. Kui vastus ei aita, saan valida teise koha. Ma ei pea teenindajat filmima, temaga vaidlema ega tema nime avalikku postitusse tõstma. Ka rahulolematuses saab jääda täpseks. Üks suhtlusolukord ei anna alust kellegi rahvust oletada ning keel ei ütle midagi inimese aususe, töökuse ega iseloomu kohta. Minu valik on suunatud sellele, milline teenus mulle sobib.
Selgus on mulle oluline ka seetõttu, et tellimise juures võivad tekkida küsimused toote, pakendi või kaasa võtmise kohta. Kui pean enne ostu pikalt nuputama, kas minu soov jõudis õigesti kohale, kaob osa mugavusest. Ma ei väida siin, et oleksin teinud õigusalase kontrolli või tuvastanud konkreetse rikkumise. Minu eestikeelse teeninduse ootus seisab ka ilma sellise väiteta. Ostmine on vabatahtlik ja ma võin loobuda teenusest, mille kasutamine tekitab minus tarbetut ebakindlust.
Kaasamüük peab minu jaoks toimima ka pärast letti
Teine põhjus on pakkimine. Minu kogemusel ei ole kaasamüügi toodete pakendamine vastanud mu ootusele. Ma ei kirjelda siin väljamõeldud mahakukkunud einet ega lisa tõestamata lugu mõnest kindlast müügikohast. Minu mõte on praktiline: kui toit tellitakse kaasa, peab selle üleandmise viis minu jaoks arvestama ka äraviimisega. Pakkimine ei ole kõrvaline ilustus, mida klient peaks märkama alles siis, kui kõik muu on tehtud. See on osa sellest, mille pärast üldse kaasamüüki valin.
Enne ostmist saan küsida, kuidas tellimus kaasa antakse. Üleandmisel saan vaadata, kas pakend vastab kokkuleppele ja kas saan seda tavapäraselt kanda. Ma ei eelda, et ükski kott taluks ümberpööramist või hooletut vedu. Samuti ei pea ma mõistlikuks nõuda igale esemele võimalikult palju ühekordset ümbrist. Ootan sobivat lahendust, mitte materjali raiskamist. Kui pean alles leti juures hakkama lahendama asja, mis minu arvates kuulub kaasamüügi põhiteenuse sisse, ei ole see enam minu jaoks mugav ost.
Hinnatõusu tunne ja väärtus ei ole üks ja sama
Mulle tundub, et hinnad kasvavad väga palju. See on minu hinnang oma kulutamisele, mitte siin avaldatud hinnastatistika. Ilma võrreldavate kuupäevade ja samade toodete andmeteta ei pane ma kirja protsente ega mõtle välja eurosummasid. Ka ei järelda ma pelgalt oma pahameelest, miks ettevõte mingit hinda küsib. Minu tarbijaotsuse jaoks on keskne hoopis küsimus, kas praegune kogukulu ja saadav kogemus on minu meelest tasakaalus. Kui vastus on ei, ei pea ma oma harjumust iga hinna eest jätkama.
Võrdlen mõttes kogu ostu, mitte ainult kõige silmatorkavamat numbrit. Toidu kõrval loevad arusaadav tellimine, sobiv pakend ja see, kui palju vaeva tuleb mul endal näha. Odavamana tunduv valik ei ole automaatselt parem ning kõrgem hind ei tõesta iseenesest paremat teenust. Alternatiivi valides tahan vaadata enne tellimist nähtavat lõpphinda ja enda tegelikku vajadust. Ma ei saa lubada, et mõni teine koht oleks alati soodsam. Saan ainult lõpetada ostmise seal, kus minu enda väärtustunne on kadunud.
McDonald’si võrdlus on minu maitsehinnang
Minu arvates liigub Hesburgeri kvaliteet selle poole, mida ma ise seostan McDonald’siga. See on minu subjektiivne võrdlus, mitte laborikatse ega väide kahe ettevõtte toodete mõõdetud samasuse kohta. Ka McDonald’si kohta ei saa sellest järeldada üldkehtivat kvaliteediotsust. Mõni teine inimene võib just sellist maitset ja teenuseviisi eelistada. Mina kirjeldan oma pettumust: erinevus, mille pärast varem üht valikut teisest eristasin, ei tundu mulle enam piisav. Maitse-eelistus ei vaja teiste inimeste omaga kattumist.
Ma ei väida, et toit oleks ohtlik, koostis vale või kõik töötajad hooletud. Sellisteks väideteks oleks vaja teistsugust tõendusmaterjali. Minu järeldus on kitsam ja samas selge: praegu eelistan Hesburgeri vahele jätta. Saan võtta enda valmistatud toidu, valida mõne muu mulle sobiva söögikoha või planeerida söögipausi teisiti. Need on võimalused, mitte kontrollitud soovitused konkreetsete ettevõtete kohta. Kui minu kogemus tulevikus muutub, saan muuta ka arvamust. Praegune ei ole eluaegne kohtuotsus, vaid teadlik piir sellele, mille eest olen valmis maksma.
Varasem seotud lugemine
Isikliku arvamuse autori positsiooni avab varasem Pardikese lugu esimeses isikus kirjutamisest. Loe: Kirjutamine esimeses isikus: miks Pardikesel on mina, mitte meie. See on seotud varasem käsitlus, mitte tõend minu Hesburgeri-arvamuse kohta.