kui ma hommikujooksu teen, siis kohtun tihti ühe volüümika tädiga, kes ka hommikujooksu teeb. ja siis ma mõtlen, et ahah, sellised me, hommikujooksjad, olemegi.
see selleks.
aga ma saan selle tädiga kokku ka päevasel ajal tänava peal. ja mis ma siis nüüd tegema pean? pean talle tere ütlema? sest me ju teame teineteist ja meil on niipalju ühist.
täna hommikul oli üks rebane pärnus kanali ja tammsaare ristis auto alla jäänud. koer tundis hirmsat huvi selle rebase vastu. siis aga tuli üks mees jalgrattaga. tal oli kaasas suur chappie koeratoidukott. ta toppis rebase kotti. ja ütles, et teeb sellest krae.
eesti suusahüppajate treener annab enne hooaega intervjuud:
“ühel hüppajal on tehnika väga hea aga jalad on nõrgavõitu. teisel on aga vastupidi – füüsiliselt on tugev aga tehnika on nõrk.”
küsimus: mis on selle firma nimi, mis toodab tõrvas naiste püksikuid?
vastus: selle firma nimi on ilus heleene
ma ostsin mingi hiina telefoni. peale on kirjutatud thl aga paberites on ta nimi a1000. ja ta viskab screensaveriks suvalisi pilte. üle kõige meeldib talle visata aga mingi blondi tshiki pilti. kolleegid ütlevad, et see on mena suvari. kustutasin mälust selle pildi ära. aga ei, ikka tuleb see pilt screensaveriks. ilgelt piinlik, kui keegi nägema juhtub.
nüüd juhtus nii, et me ei saanudki volikokku. ja seetõttu mul ei ole eriti lootust ka linnapeaks saada. mis aga head meelt tegi, on see, et kui hommikul tööle läksin, siis kolleegid olid rõõmsad et minust linnapead ei saanud.
ei ole õige, et batuut on lapse jaoks kõige phtlikum asi. vanaemad on. veetes pikki tunde laste mänguväljakutel olen näinud vanaemasid. sellist, tes pani oma 1.5 aastase lapselapse tagumikuga vaid nibin-nabin kiige serva peale istuma. laps oli kohe sealt maha kukkumas. laps tajus ohtu ja hakkas nutma. õnneks vanaema võttis ta siis kiige pealt ära. teine vanaema pani lapse kiigele, sellisele kettidega kiigele. võttis siis ühest ketist kinni ja hakkas hirmsasti hoogu tegema. teine kett aga ju reageerib viitajaga. ja ega kiik siis ei kiigu edasi tagasi vaid hakkab kohutavalt loperdama. lapsel ei olnud raudselt mingit kiikumismõnu. ikka hirm peegeldus tema silmades.
kolmas vanaema pani lapse selle vedruhobuse peale ja hakkas lapsele hoogu tegema enne kui laps kätega hobuse kõrvadest kinni sai võetud. loomulikult pani laps pläraki nägupidi vastu hobuse kukalt.
üks soome kapitalil põhinev hüpermarketite kett annetas vanadekodule müümata kaupa. kauba hulgas oli üks koerasügamiskinnas. panin kinda kätte ja hakkasin koera sügama. koer ajas silmad punni ja heitis selili ja ajas käpad laiali. et no sügage mind nüüd igalt poolt korraga. siis vaatasin, et tegelikult on selle peal kirjas, et see on hobusesügamisekinnas. see seletab seda, miks koeral silmad punni läks. nüüd tuleb ära proovida, kui punni vanadekodu elanikel silmad lähevad. sest hobuseid pole kusagilt võtta.
tuntud tivoliärimees tõi tsirkuse pärnusse. ja parkis oma veoka teele risti. ja veokal ei olnud muide kaks aastat ülevaatust tehtud. ja kui keegi lohistas veoka teelt ära, siis läks lahti üks kaeblemine. et kes tõmbas ja miks mulle trahvi tehti ja kuidas mu veokal kumm tühjaks läks jne. ja kui kohalik ajaleht ärimehelt küsis, et mis siis juhtus, siis vastas mees: “teie siin pärnus tunnete kõik üksteist, minu jaoks on aga eesti tervik”.
käisin lapsega spaas. spaa oli täis pensionäre. pensionärid käitusid seal nagu ulakad lapsed. kui oli vesivõimlemise tund, siis üks meespenskar hiilis instruktori taha ja tegi liigutuse nagu ta lükkaks instruktori vette. nalja kui palju. siis taipasin. just penskarid päästavad majanduse. nemad prassivad täiega hoolimata masust. sest tarbimisaktiivsust neil ju suurt kuhugi edasi lükata ei ole.