ükskord, kui nõukogude iluuisutreenerid olid sveitsis mingil üritusel, juhtus järgmine lugu. üks meestreener läks keset koosolekut näost valgeks. teised mõtlesid, et nüüd saab infarkti. aga mees tõusis püsti, ise korrutas “spokoino, spokoino” ja läks uksest välja. selgus, et nõukogude treenerid olid keeduspiraaliga kraanikausis suppi keetnud ja ta oli unustanud spiraali sisse.
lugesin arnold susi mälestusi tsaaririigi kokkuvarisemisest.
tal oli i ilmasõja ajal tentsik. kusagilt lõuna-venemaalt. kuna see mees oli temast vanem, siis ta õpetas arnold susile, et kuidas on õige naistega ümber käia.
naine pidi olema selline loomult kergelt eksitusse sattuv olevus, kes vajab mehe hoolitsevat ja distsiplineerivat kätt. ja muidugi rohkelt manitsussõnu. sellel mehel oli kodus näiteks spetsiaalne naisepeksmise piits. ja see mees kurtis, et viimati oli ta kodus aasta tagasi ja oli siis nüpeldanud naist ja talle peale lugenud manitsussõnu umbes aastajagu ette. aga et nüüd on aasta täis ja tal koduminemist ei paistnud, siis oli tal kartus, et naine satub laiale teele. sest manitsussõnad ja keretäis hakkasid ju aasta möödudes oma mõju kaotama.