on üks suur mtü, mille juhiga me rääkisime ja leppisime kokku, et teeme ühte seadusesse ühe muudatuse. väga lahe. läks vähe aega ja näkerdamist ja ükspäev oligi see eelnõu menetluses. ma igaks juhuks helistasin talle üle. ta ütles, et ta enam ei toeta seda mõtet. huvitav kokkulangevus – seda mõtet ei toeta ka selle ministeeriumi ametnikud, kust see mtü raha ja see inimene palka saab.
siuke uni oli. olin kusagil väikses kohas. umbes nagu saku või saue või paldiski. ja seal kesksel platsil oli mingi rahva liikumine. korraga nägin seal ammust sõbrannat anneli leemetit. ajasin juttu. et mis ta seal teeb ka. ja miks need inimesed seal kõik on. selgus, et arlet palmiste oli alustanud surnuaiaekskursioonide bisnessiga. ja tol päeval oli planeeritud 17 inimese asemel tulnud ekskursioonile ligi sada inimest. anneli leemet oli aga tulnud ekskursioonile eelkõige sellepärast, et minna rudolf välja hauale.
üks päev pärnus mai selveri juures. hakkan sealt just ära minema, kui näen, kuidas üks mees toob prügikoti ja paneb konteineri kõrvale. ma kargan autost välja. meil areneb järmine jutuajamine:
mina: vabandage, konteineri kõrvale ei tohi jäätmeid panna.
tema: pööritab silmi
mina: konteineri kõrvale jäätmete panemine on süütegu ja on karistatav
tema: kes te selline olete?
mina pakun talle visiitkaarti
tema ei võta
tema: konteiner ju uputab
mina: sellegipoolest ei tohi konteineri kõrvale jäätmeid panna ///tegelikult oli kõrval veel üks konteiner pooltühi///
mina: kas teil kodus on ikka isiklik prügikast tellitud?
tema: kes te selline olete?
mina: pakkusin ju teile visiitkaarti, miks te ei võtnud?
tema: minge te ka persse!
võttis oma prügikoti ja viis tagasi oma chryslerisse.