lugesin kusagilt et jüri mõis ei viitsinud iphone järjekorras seista. seda oli huvitav teada, sest ikka on ju huvitav teada saada, kes need telefonipeded on.
käisin eile lastekodus. kui uksest välja tulin, tuli üks tüüp rolleriga. lehvitas ja peatas kinni. see oli viki, üks endine lastekodupoiss. niikui ta kiivri peast sai, võttis ta järgmisena taskust iphone välja. et kas ma olen varem iphone näinud? ei ole. no siis ta näitab! et just täna ostis. näitab kaarti ja mängib youtube ja mis kõik. iga kuu peab maksma 700 pluss kõnekulud. no ja miskipärast mul on tunne, et viimase osamakseni ta ei jõua.
jüri mõis oleks raudselt jõudnud.
lasteaiast mööda minnes kuuleb sealt kriiskamist, röökimist, südantrebestavat karjumist. see on sügis. lapsed harjuvad lasteaiaga.
on lõpmata oluline, kas sport ja poliitika tuleb teineteisest lahus hoida või mitte. teadjad spordikommentaatorid vastavad selle koha peal, et “sport ja poliitika on paratamatult teineteisega seotud”. iga kord ma vakatan sellist mõttesügavust kohates austusest.