täna hommikul tunnistasin, kuidas üks mees vahetas neli korda hommikupooliku jooksul särke. tavalisi t-särke. üks oli ka käisteta maika. see mees ei ole homo. aga eeldusi ilmselt on.
istun pärnu kohtumaja ees. tuleb üks vana tädi.
- vabandage, kas siin oli postkontor?
- ei siin on kohtumaja. postkontor on seal üle tee.
- aga kas vene ajal siin ei olnud kunagi postkontorit?
- ei mina küll ei tea, et oleks. kunagi tsaariajal oli siin majas pihkva pank.
- aga ega te ei tea, kus siin on see maja, kus on katusel peeter esimese hobuse raud?
- siin kõrval on vana haridusameti maja, mille katusel on karl kaheteistkümnenda hobuse raud. aga seda maja, kus peetri hobuse raud katusel on, seda ma ei tea.
- vat ikka lugu küll, et kas tõesti päriselt juhtus nii nagu räägitakse.
- no kellegi hobuse raud see ikka ju on.
- te olete tore noor inimene.
- te olete tore puhas vanainimene.
- nägemist
- kõike paremat
novot kui muidu vaatad maantee ääres allaaetud loomi ja väristad nende õnnetu saatuse pärast alalõuga siis… siis kui ise kitse alla ajad, siis on kitsest täiesti poogen. ja kogu mure keskendub autole. et ei tea palju remont maksma läheb.
mina oma rahakoti
…..
no juhtus nii et olin rakkes ja ostsin jäätist sealt raudteejaama juurest poest ja jätsin rahakoti auto katusele. ja sõitsin vallavalitsusse. umbes tunni aja pärast keegi helistas. et leidis mu rahakoti. saime kokku. oli mingi mees halli mazdaga.
andis läbi akna mulle rahakoti.
mina kummardan ja vean kraapsjalga: näe ausus ei ole eestimaa pealt ära kadunud.
tema: ta vedeles jah seal harutee juures.
mina: et küllap selline heategu ikka nii tublile mehele ringiga tagasi tuleb
tema: seal sees on 60 krooni, küllap sa siis oma raha hoiad kaardi peal.
no siis me rohkem ei rääkinudki sest ta sõitis minema.