väljanäitus

hiinlastel pidi nii olema, et nad lihtsustavad oma tähestikku. sest neid tuhandeid tähti ei jõua keegi elu sees ära õppida.
kunagi 90.date alguses oli riigikogul aseesimees nimega arvo junti. ta oli opositsioonist. algul keskerakondlane ja siis arenguparteilane. endine vändra kolhoosiesimees vist. ja kui ükskord oli tema juhatada riigikogu istung ja oli miski eelnõu, mis talle hirmsasti ei meeldinud, siis riigikogu istungi juhtimise ja seaduse menetlemise asemel hakkas ta vigurdama, endal puust haamer käes, ja riigikogu tööd takistama. ja vat seda nimetati juntimiseks. aga seda, kui riigikogu saalist, keegi võtab kogu aeg vaheaegu, et seaduse menetlemist taistada, seda nimetatakse obstruktsiooniks. no ja nüüd 2008 aastal nimetasid minu mäletamist mööda ajakirjanikud seda esimest korda juntimiseks. siiamaani tehti vähemalt juntimisel ja obstruktsioonil vahet. kulla inimesed, juntimine oleks see, kui jüri ratas istungi juhtimise ajal kempsu läheks “ot, lugupeetud riigikogu, mul on tarvis korra ära käia” või kui ta teeb näo, et arvuti on katki läinud ja kutsub riigikogu arvutiinseneri kohale ja annab selleks ajaks saalile puhkust.
aga noh. ilmselt nii nagu hiinlased lihtsustavad oma maailma, nii teeme seda ka meie. eri tähendustega, kuid sarnased mõisted saavad ühise nimetaja. lõpuks on alles umbes 20 tegusõna.
a ma päris ei taipa, et kui maailmapilt liigub järjest suurema lihtsuse poole, et siis järelikult, mida rohkem tagasi minevikku, seda nüansirikkam inimese maailmapilt oli.