ma käisin ühe mittetulundusühingu koosolekul. sel mtül on keskmine aastaeelarve miljoni tuuris. tehakse asju projektipõhiselt. põhiliselt tänu tegevjuhi kompetentsile ja igikestvale mootorile on mtü elus ja tegus.
täna oli koosolekul mingi tüüp, asutajaliige. kaherealise pintsakuga, valge särgi ja punasekirju lipsuga. hakkas rääkima, et mida kõike peaks tehtama. et peaks tegema üritusi liikmetele. et peaks tähistama sünnipäevasid. et peaks tegema koolitusi. osad inimesed selgitasid, et see ei ole mtü keskne missioon. osad aga arvasid, et jah, liikmeid peaks rohkem kaasama. et list peaks paremini töötama. et meedias peaks meist rohkem kuulda olema.
mina olin vait. ma olen alati vait. noh, sest ma olen ju professionaalne koosolekul käija.
et siinkohal polegi nüüd vahet, kas kirjutada teooriat või kirjeldada toimunud sündmusi. tegemist on klassikalise juhuga. lipsuga tüüp, kui nägi, et mõni tema juttu tagant kiidab, sai hoogu juurde. jõudis oma jutuga sinnamaani, et ühingul on palju kasutamata ressurssi. et teha võiks ikka nii nagu mujal tehakse. ja jõudis jutuga sinnamaani, et võiks tegevjuhi välja vahetada.
või kui nüüd inimeste keelde panna, et võiks tema tööhõive probleeme lahendama hakata. selleks on tööhõiveamet, oinas.
william tomingase mälestused patarei vanglast on tsiteerimisväärsed:
umbes tund-kaks pärast ülelugemist jagati kohvi ja leiba. seda ulatas läbi luugi vang. see oli eluaegse saanud naisetapja kusta. ta oli juba elatanud, väärika käitumisega, endine kooliõpetaja provintsist. minu laulatustalitusel mängis ta harmooniumil koraale, soovis meile õnne pisarsilmil ja nutust luksuval häälel. kui ma temalt pärisin, miks ta oma naise oli pussnoaga tapnud, äigas ta käega palgeilt pisaraid ja vastas pahaselt “aga mis ma siis pidin tegema? ta sõi mu hinge mitte tee- vaid supilusikaga.” kuid lisas siis lohutavalt juurde :”aga teie proua, ärge kartke. ma näen, et olete hea inimene”