eesti kemmergutes on seintel koikjal see tore luuletus, et ära istu kaua siin, see ei ole limusiin…
berliinis sotsiaaltöö instituudis on kemmergutes seintel siuksed tekstid: “millal siis veel, kui mitte praegu. kes siis veel, kui mitte meie” ja “sotsiaaltöötajad, vaadake, kuhu te meid toonud olete!” ja “me oleme need, kes me oleme ja teeme seda, mis me teeme”.
täna jõudsin sel hooajal esimest korda uisutrenni. kõik olid mind juba maha kandnud. aga mina näe, olen nigu vanaisa ussisõnade raamatus. vähe sellest, et trennis tagasi olen, tuleb ka kõik täpselt samahästi välja nagu varem. treener muidugi üllatus, et isegi madalpiruett tuli välja. aga minul on kurb olla. sest kui ei ole taandarengut, siis ei ole ka arengut.
lõuna ajal käisin sutsti kodust läbi. trepikojas oli keegi mingi musta nartsu käsipuule rippuma pannud.
õhtul tulin koju. narts oli vahepeal maha kukkunud. vedeles nurgas.
kodus kallis naine rääkis, et oli mulle kampsuni ostnud. tahtsin kangesti näha aga me ei leidnud seda kusagilt. teadagi, mis narts see trepikojas vedeles.
nii. nüüd avastati mind. üks suurfirma pakub mulle kõrgepalgalist tööd ja üks prominentne organisatsioon kutsub mind oma madalapalgaliseks juhiks. ja valik on…
loen raamatut social history of madness. seal oli mingi 19 sajandi hull inglise näitekirjanik, kes pandi puuri kinni ja ta siis kirjutas nii:”they called me mad, i called them mad, damn it, they outvoted me”