meie majas on neli korterit. seal on elanud samad inimesed alates II ilmasõjast. lihtsalt põlvkonnad on vaheldunud. neljandas korteris elas üks lastetu vanapaar. viis aastat tagasi suri proua. vanamehel kadus seejärel huvi maailma asjade vastu ja ta jäi oma korterisse surma ootama. kui maja tegi remonti, siis tema oma osa ei teinud. ütles, et küll pärijad teevad. vahest ta aknast vaatas, et mis hoovis toimub. aga surma näed ei tulnud.
täna tuli tema vend talle külla ja leidis ta pooduna trepi käsipuu külge. majarahvas kogunes hoovi peale. aeti paar sõna juttu. vaadati, kuidas vanamees hoovist välja kanti. kusjuures värav jäi lahti.
ja siis mindi laiali.
lõuna ajal tuli ühest aknast pannkoogilõhna, teisest korterist mindi jalgratastega sõitma, kolmanda korteri inimesed võtsid päikest.
selline päev siis meie majas täna.
käisin täna lavassaares. seal on võidu tänav. järelikult on lavassaarlastel põhjust. ju nad siis millalgi kedagi võitnud on. kui see oli miski sõda või lahing või spordivõistlus, siis üldjuhul pidi keegi kaotama. kuidas aga nimetavad kaotajad oma tänava? kindlasti mitte kaotaja tänavaks. pigem niimoodi eufemistlikult nt kangelaste tänavaks, igavese mälestuse tänavaks või midagi sellist ehk. kui aga enam sotti ei saa, et kas kaotati või võideti, siis pannakse koha nimeks nt ruunavere. et oli see suvi või talv, me kas võitsime või kaotasime, aga verd oli küll niipalju, et ruunad vajusid mudasse.
üks kutt, kes neid konteinereid pimpis, lisas need ekas sisseastumiseksamitel oma tööde hulka. professor küsis, et kas siin on mingi mõte ka või on see lihtsalt ilus. loomulikult on see lihtsalt ilu. püüd igale asjale mõtet sisse puhuda, on vastu tuult ……. (nagu ütles ain valdman). kõik üritavad küll teha nägu, et peavad mõtet kõige tähtsamaks ja üritavad omistada mõtet igale objektile. tegelt läheb korda vaid ilu.
tänases pärnu postimehes on muljetavaldav lugu viisitamme sulest (no tegelikult haistan ma siin asser jaanimetsa tukslevat huumorisoont). üks parimaid kohti on selline:
“Loodav sihtasutus vajab juhti, kes oleks innovaatiline, töökas, kuid samal ajal kogemustega. Eeltoodud omadustega inimest on raske leida, enamjaolt jääb ikka midagi vajaka.
Pärnus on linnavalitsus nii juhtkonna kui ametnike tasandil leidnud aktsepteeritava kandidaadi, kelleks on praegune haridus-, sotsiaal- ja kultuuriala abilinnapea Margus Tammekivi.”
tervet lugu saab lugeda siit: http://www.parnupostimees.ee/030707/arvamus/10076007.php