hommikul kui koeraga väljas olin, tülitas mind üks meesterahvas. et kas ma olen kohalik? kas siin kuskil majatarvete poodi on? kas seal hiirelõkse müüakse? ja muidugi on majatarvete pood ja muidugi on seal hiirelõkse, ma ju ise ka sealt kogu aeg hiirelõkse ostnud! tal tuli ilmselt tunnike oodata ukse taga, enne kui pood lahti tehti ja talle hiirelõks müüdi.
12 aastat tagasi oli nick leesoni töölaud ükspäev ootamatult tühi ja laual kiri “i am sorry”.
praegu aga juhtus ühe provintsilinna mööblivabrikus selline lugu, et paar kuud tagasi direktoriks tulnud soomlane pakkis oma asjad kokku ja kebis päevapealt soome tagasi. ei ole teada, kas ta ka mõne kirja maha jättis.
on üks lahe mees. kui ma temaga 1999 aastal sõbraks sain, siis sõitis ta 1982 aasta 05-ga. ja nüüd pärast kõiki neid aastaid ja pöörast majanduskasvu juhtusin jälle tema sõiduvahendit nägema, siis see oli ikka seesama 05. niuksed mehed väärivad medalit.
on selline sort inimesi, kes kirjutavad kirju. presidendile, valitsusele, riigikogule. kirjutavad ja väristavad lõuga, et kõik on hukas. hea meelega võtavad nad kõikvõimalikel avalikel üritustel jutuotsa üles, et iivet peab parandama vms. mõni nendest viitab oma jutule kaalu lisamiseks, et nad on endised õppejõud. mõni ei viita aga on ka endine õppejõud. et mis on see seesmine mehhanism, mis ajab sellist juttu ajama. kes neid raputas? või on nii, et sellised inimesed, kes tahavad kõigile pläkutada maailma asjadest kipuvadki õppejõuks hakkama ja kui vanaks jäävad, siis ei oska kuidagi olla.
jaa, ja sellise jutu ajajad, kes ei ole õppejõuna töötanud ja kellel ehk polegi kõrgharidust, tituleerivad end mingil muul viisil. näiteks üks tüüp paneb oma nime taha “luuletaja ja filosoof”.
see 25 tuhandese palga lubamine. see on nii geniaalne, et võtab vanduma. eile käis pool peaministrite debatti ainult selle teema ümber. ühel pool oli edgar ja teisel pool sumises kari tigedaid. dramaturgia missugune! nali on selles, et edgar dikteeris sisuliselt ju teistele nende jutu sisu ette. ja kõik hea meelega võtavadki selle jutuotsa üles. riiklike huvidega on sellel valimislubadusel null pistmist aga terve valimiskampaania pandi siiski selle teema ümber keerlema. mõnusad manipuleeritavad tolkamid ikka küll.
oma toredatel kihutuskoosolekutel kohtume huvitavate inimestega. üks väriseva lõua ja suurte bakkidega mees tõusis püsti ja küsis, et miks me tobukesed ei pannud oma valimisloosungiks “aukartus elu ees”. et siis oleks me küll valimised võitnud, sest see on nii võimas lause. tõepoolest, mehel on tuline õigus. kuidas me nii lollid olime? piinlik kohe.
ja teine tüüp inimesi on häälemanipulaatorid. kirjutavad kirju. küsivad, et vat kuidas te sellesse suhtute. see on ju saatanast?! ja kirja lõpus ütlevad, et kui te sellega ei nõustu, siis minu ja minu lugematute mõttekaaslaste hääli ei saa. üks mees saatis mulle kirja, mis koos lisadega võtab enda alla 55 a4 lehte. nõuab kah üleeilseks kirjalikku vastust, et ta saaks valimistel paremini otsustada.