väljanäitus

uhh. raamatu sissejuhatuses lubab autor, et siin raamatus ei tule mingit subjektiivsust, ei mingit psühholoogiat, ei mingit tajude juttu, ei mingit üksikisiku tasandile laskumist, ei mingit üksikisiku käitumise analüüsi. siin raamatus on ainult puhas sotsioloogia. vuhh. täielik hardcore mees. hoidke eemale, ta nimi on donald black!

tegelikult räägib mees raamatus lihtsat juttu sotsiaalsest kontrollist. et nt kui konflikti lahendamise meetodiks on kolmanda osapoole vahendus, siis see kolmas osapool peab olema erapooletu ja olema mõlema konfliktipoole jaoks ühesuguse distantsiga. ja kui jutt käib radikaalsemast konfliktivahendusest ehk siis nt kohtust või jõukasutamisest, siis seda kaugem peab vahendaja distants olema konflikti osapooltest. aga mõned nomaadlikud rahvagrupid on nii pisikesed, et seal ei saa olla konfliktilahendajaks inimene distantsilt, alati on ta mõlema osapoole sugulane. ja siis ega see nomaadide konfliktivahendaja ei sekkugi autoriteediga konflikti, vaid sekkub pigem iseennast alandades, klouni mängides vms kombel alandab pingeid.
kriminoloogiale pakub donald black aga alternatiivi – enamus kuritegudest on tegelikult sotsiaalse kontrolli vorm. enamusele kuritegudele eelneb tegelikult mingi eskaleeruv kommunikatsioon. nii et nn kuriteoga tegelikult taltsutatakse hälbima kippunud ühiskonnaliiget.
ja samas nt kui britid kehtestasid enda kolooniates euroopalikud seadused, keelates sarvi saanud abielumeestel oma konkurente tappa, siis selle nn sotsiaalse kontrolli vahendi kadumine suurendas kohe abielurikkumiste esinemist.