väljanäitus

kuskil saksa väikelinnas elab tädi ljusja. ta mees oli sakslane ja nii kobisidki nad kümmekond aastat tagasi venemaalt saksamaale elama. anti neile korter, aga mees suri peagi ära. ljusja aga saksa keelt ei mõista. aga eks tiksutab oma päevi tasapisi. saab lesepensioni ja eriti midagi endale lubada ei saa. wc allaloputamiseks kasutab silmapesuvett ja kütte arvelt hoiab ka kokku. nii nagu sajad kui mitte tuhanded teised samasugused vene lesed saksamaal. no aga naabril oli kuukaart ja andis selle ljusjale, et no mine sõida suurde linna. ljusja istus trammi peale ja sõitis. sõitis kuni tramm seisma jäi, trammijuht ütles midagi ja kõik läksid välja. ljusja midagi aru ei saanud, aga läks ka välja. teised inimesed läksid bussi peale ja ljusja läks ka bussi peale. sõitis kaks peatust ja mõtles, et kuhu ta nüüd ikkagi sõidab ja et kes on need inimesed. ei tea ühte ega teist. igaks juhuks kobis bussi pealt maha. aga päästvat kodust trammiliini eikuskil. ja siltidest midagi aru ei saa. läks siis teetööliste juurde ja küsis “sprechen sie russisch?” talle vastati “nein”. läks teiste teetööliste juurde ja ka need vastasid “nein”. ilge jama küll, mõtles ljusja, et kus siis kõik venelased on, kui sakslased on ise hakanud teid ehitama. vot sulle, tegi ljusja järelduse. lõpuks silmas ühte naist, kes oli venelase moodi riides ja see siis seletaski, et trammitee on remondis ja et buss viis rahva jupp maad edasi, kust inimesed jälle trammi peale ümber istusid. ljusjale oli see muidugi liig ja ta katsus, et koju tagasi sai. parem istub rahulikult oma väikelinnas ja ei hakka enam naabri kuupiletiga enda hüvesid maksimeerima.