käisin koeraga jalutamas. teiseltpoolt teed püüdis üks grusiini moodi mees teed ületada ja poolele teele jõudes pöördus minu poole. vene keeles leidis aset järgmine vestlus:
“eh, uh, mis kell on?”
“pool-üksteist”
“õhtu või?”
“õhtu jah”
“mhm, selge, tänan”
80-datel käis usas diskussioon selle üle, et misasi premenstruaalne sündroom on. keegi naine, kes tappis oma mehe, sai kohtus õigust, sest tal oli ju pms. samas käis arstide ja psühhiaatrite vahel diskussioon, et on see siis füsioloogiline nähtus või on see psühhiaatriline nähtus. lõplikku tõde ootamata hakkasid ravimifirmad müüma pms leevendavaid ravimeid, mingiks ajaks olid nad neid müünud 111 miljoni $ eest.
konstruktsionism on selle asja nimi. keegi tuleb välja väitega (et prostituudid levitavad aidsi, et andekaid lapsi tuleb eelisarendada, naised on allasurutud vms) ja teised peavad uskuma. väitjad ei väida asju lihtsalt tõe jaluleseadmise nimel. ei, ikka sellepärast, et kui rahvas on juttu uskuma hakanud, siis tahab ta, et õiglus jalule seataks ja sel juhul pöördutakse ju ikka selle kõige targema poole. mulle miskipärast meenub siinkohal eelkõige marianne mikko, kes hädaldab inimkaubanduse ja prostitutsiooni teemal. kui tal piisavalt kaua lastakse meedias unnata, siis juhtub teadagi mis. eksole, mingi seltskond on uskuma hakanud juttu, et indigolapsed on olemas. siis mingi teine seltskond on uskuma hakanud juttu, et emotsionaalne intelligents on olemas. siis pulleritsu jutust saan ma aru, et tema usub, et homod on ühtlasi ka pedofiilid ja kindlasti leidub ka temal uskujaid.
1993 aastal levitati chicagos parkimisplatsides ja bensajaamades flaiereid, et lgp autojuht, kui öösel sulle vastu tuleb ilma tuledeta auto, siis ära talle tulesid vilguta. sest selle autoga sõidavad gängid, kes tõlgendavad tuledevilgutamist signaalina “lights out”, järgnevad vilgutajale ja tapavad ära. poliitkud väljendasid muret juhusliku vägivalla teemal, ajakirjanikud kirjutasid ja inimesed kartsid. hiljem selgus, et see oli linnalegend.
selles riigis jagavad bikiinides neiud tänavanurkadel kandikutelt suitsu. loomulikult ei ole mingeid piiranguid tubakareklaamile. riigile kuulub kolmandik sigarettide monopoolsest importöörist. kui inimene tahab, et tööandja annaks talle suitsuvaba töökeskkonna, siis saadetakse ta kuhugi keldrisse. mõni inimene on üritanud ameerika kombel oma kopsuvähki surnud sugulase tõttu suitsufirmat kohtus võita aga ei ole mitte õnnestunud. ja rääkides ameerikast, siis usa on seadnud kogu muu kaubavahetuse sõltuvusse suitsuimpordist ja ekspordist. aga no ega sellel riigil ei ole ka sellise käteväänamise vastu midagi, sest tubakaseaduse eesmärgiks on selle riigi seadusandja määratlenud, et tuleb maksimeerida riigi maksutulusid tubakamüügist.
aga samas ei ole suitsetamistase oluliselt kõrgem, kui mujal riikides. st naiste suitsetamine on madalam ja meeste suitsetamine sutsu kõrgem.
ja see riik mängib täna õhtul mm-il jalgpalli.
eksole, juba foucault kirjutas sellest, et meditsiin ei ole muud, kui võimu teostamine – diagnoosi määramine ja protseduuridele allutamine. sinu probleemi defineerimine ja sinu edasise käitumise kontrollimine. nign et diagnoos on väga suvaline ja eriti suvalised on diagnoosid psühhiaatrias. (vene ajal oli üks dissidentidele määratav diagnoos “filosoofiline intoksikatsioon”).
no ja nii oli usa psühhiaatritel haiguste klassifikatsioonis ka homoseksuaalsus kirjas patoloogiana, eks ta seostus pikaajalise lapsepõlvestressi ja mille kõigega veel. 1970 aastal piketeerisid homod american psychiatric associationi konverentsi ja nõudsid, et see diagnoos kaotataks. 1972 aasta konverentsil võttis keegi psühhiaater sõna ja teatas, et tema on homo nii nagu sajad kolleegid. samal ajal oli ka väljas homode pikett. osad konverentsil osalejad nõudsid osalustasu tagasi ja osad nõudsid, et politsei avaks piketeerijate pihta tule. aga tekkis ka diskussioon. psühhoanalüütikud jaurasid edasi, et homoseksuaalsus on teaduslikult tõestatud patoloogia. käis arutelu, et kas defineerida homoseksuaalsus ebareeglipäraseks seksuaaleluks või kaotada hoopis või jätta kõik nii nagu on. vahepeal sai psühhiaatrite assotsiatsiooni nn statistika ja definitsioonide asjapulk homo-psühhiaatritega kokku ja oli shokeeritud, et homosid tema kolleegide seas nii palju on. lõpptulemuseks tehti psühhiaatrite seas referendum, kus 58% psühhiatrite assotsiatsiooni liikmeid hääletas homoseksuaalsuse, kui psühhiaatrilise kategooria, kaotamise poolt ning 37% hääletas selle vastu.
a. need on küll tugevad, kuid ka nood ei ole tulnud platsile kaotama.
b. kui nüüd nendele lüüakse enne poolaega värav, siis see on nende jaoks moraalselt laostav
c. no küll nüüd see seal jäi mökutama, aga eks meil stuudiost on lihtne siin kommenteerida
üks lugu ljusjast tuleb veel kirja panna. lisaks olmeprügiveole, kogutakse saksamaal pakendijääke eraldi (nagu meilgi, eksole). vanasti jagati rahvale kohalikust omavalitsusest selliseid spetsiaalseid kollaseid kilekotte, kuhu rahvas siis teatud materjalist pakendijääke pani ja siis mingi kell ukse taha tõstis. ljusja siis muidugi käis linnavalitsuses palju kordi neid kilekotte toomas, ehkki ta ise mingi suurtarbija ei ole. aga kilekotte igaks juhuks ikka tassis kokku. ja nüüd, kujutage ette, ei jagatagi enam kilekotte linnavalitsuses rullide kaupa. vaid on nii, et kui prügiauto prahti täis kilekoti kaasa võtab, siis paneb asemele kaks tühje kilekotti. ljusja on muidugi sellisest koonerdamisest rabatud. vse sekonomljut seitshas, ja govorju, nagu ta ise ütleb.
ajakirjas evropa ekspress oli reklaam, et kõik välisvenelased, ostke meie kaudu lennukipileteid venemaale. ja eriti soodus on meie pakkumine pensionäridele, sest me müüme pileteid järelmaksuga. ljusja hakkaski, siis iga kuu 150 eurot neile saatma, et saaks suvel venemaale. kui oli neli kuud juba raha neile saatnud, siis ükspäev märkas, et ajalehes evropa ekspress ei ole enam selle firma reklaami. helistas siis neile kontorisse ja telefon oli väljas. helistas siis ajalehetoimetusse ja ajaleht lubas uurida asja. uuris ja kirjutas loo, kuidas petturid panid lihtsatelt saksavenelastelt kokku poolteist mmi eurot tuuri. pettur aga on rahaga tuisanud tagasi venemaa avarustesse. ljusja aga küsib ahastades, et keegi ju ometi pidi saksamaalt sellisele jobule kutse saatma, keegi “omadest” pidi seda tegema. nüüd jääb tal venemaal see suvi käimata.
kuskil saksa väikelinnas elab tädi ljusja. ta mees oli sakslane ja nii kobisidki nad kümmekond aastat tagasi venemaalt saksamaale elama. anti neile korter, aga mees suri peagi ära. ljusja aga saksa keelt ei mõista. aga eks tiksutab oma päevi tasapisi. saab lesepensioni ja eriti midagi endale lubada ei saa. wc allaloputamiseks kasutab silmapesuvett ja kütte arvelt hoiab ka kokku. nii nagu sajad kui mitte tuhanded teised samasugused vene lesed saksamaal. no aga naabril oli kuukaart ja andis selle ljusjale, et no mine sõida suurde linna. ljusja istus trammi peale ja sõitis. sõitis kuni tramm seisma jäi, trammijuht ütles midagi ja kõik läksid välja. ljusja midagi aru ei saanud, aga läks ka välja. teised inimesed läksid bussi peale ja ljusja läks ka bussi peale. sõitis kaks peatust ja mõtles, et kuhu ta nüüd ikkagi sõidab ja et kes on need inimesed. ei tea ühte ega teist. igaks juhuks kobis bussi pealt maha. aga päästvat kodust trammiliini eikuskil. ja siltidest midagi aru ei saa. läks siis teetööliste juurde ja küsis “sprechen sie russisch?” talle vastati “nein”. läks teiste teetööliste juurde ja ka need vastasid “nein”. ilge jama küll, mõtles ljusja, et kus siis kõik venelased on, kui sakslased on ise hakanud teid ehitama. vot sulle, tegi ljusja järelduse. lõpuks silmas ühte naist, kes oli venelase moodi riides ja see siis seletaski, et trammitee on remondis ja et buss viis rahva jupp maad edasi, kust inimesed jälle trammi peale ümber istusid. ljusjale oli see muidugi liig ja ta katsus, et koju tagasi sai. parem istub rahulikult oma väikelinnas ja ei hakka enam naabri kuupiletiga enda hüvesid maksimeerima.