ma teen sellise järelduse, et need välismaa mehed, kes siin elavad, et kui nad omavahel kokku saavad, siis on üks jututeema see, et kes purjus peaga kui palju peksa on saanud. ühe iirlasega oli selline lugu juhtunud, et kooserdas purjus peaga öösel kodu poole ja üks auto oleks talle äärepealt otsa sõitnud. näitas mees siis tagantjärele autole näppu. auto peatus, tagurdas, neli vene kutti ronisid autost välja, klohmisid ta vaeseomaks ja sõitsid edasi.
nägin unes sellist asja, et nendel mahlapakkidel, mis on klõpsuga suletavad, et nendel oli sees selline väike pirn. et kui paki lahti teed, siis läheb seal sees valgeks ja on kohe näha palju mahla alles on jäänud. noja minusugune ärni muidugi jõi paki tühjaks ja siis kangutasin paki seest selle mehhanismi välja. oli selline väike patarei koos pirniga.
oli miski seminar ja mina pidin paneelis olema. paneelis olid järgemööda üks väärikas professor, üks väärikas noorteadlane, siis üks väärikas vanem naisprofessor ja siis veel üks naissoost noorteadlane ja siis mina. no ja kui sõnajärg oli meie poole tulemas, siis väärikas vanem naisprofessor jäi kuidagi heietama ja ei osanud kuidagi ära lõpetada ja heietas edasi. no kui mikrofon lõpuks edasi liikus siis naissoost noorteadlane alustas oma sõnavõttu: “vahelduseks ütlen nüüd paar konkreetset mõtet..”
panime siin hiljuti uue teenuse käima www.kolatakso.ee et inimesed saavad oma probleemtoodetele auto järgi kutsuda ja kola ära viia. ja eile õhtul kui meie tähistasime nooblis restoranis oma toreda organisatsiooni esimese tegevusaasta lõppu, helises telefon. naine helistas. et kuulge, ma tellisin kolatakso, lasin külmkapi ära viia ja nüüd mu mees tuli koju ja küsib mult, et kus on külmkapp. et teie mehed viisid kogemata hoopis uue külmkapi ära. et helistasin just neile kolatakso meestele ja nad ütlesid, et külmkapp on juba utiliseeritud.
ma ikka pean kirja panema ühe itsitamise aine. nimelt, eksole, avanes eestis üks uus turusegment, kus tegutsevad kaks organisatsiooni: meie ja nemad. võistlus käib loomulikult turu hõivamise nimel. no hõivame turgu, hommikust õhtuni. ja et potentsiaalsed kliendid oskaksid valida ja et olemasolevad kliendid tunneksid end õiges paadis olevat, avaldame nii meie kui nemad oma kodulehel kogu aeg uute klientide nimesid. turg on hetkel jagunenud umbes 65% meile ja 35% nendele. nemad aga vist natuke põevad oma mahajäämust ja kompenseerivad seda järgmiselt:
1) kõikide klientide nimekiri on pandud kahe ja poolekordselt, ehk et nimed a-st z-ni, siis uuesti nimed a-st z-ni ja siis veel igaks juhuks t-st z-ni. loomulikult klientide nimekiri nummerdatud ei ole
2) iganädalaselt avaldatavate uute klientide nimekirja pannakse ruumitäiteks ka vanu kliente (kellele meie siis helistame ja küsime, et ohoh, kas teil vahepeal koostöö katkes või mis)
3) iganädalaselt avaldatavate uute klientide nimekiri tehakse eriti suure fondiga, et see pikem tunduks.
ma ei suuda ära imestada, et mis toimub nende peas, kui nad selliseid trikke teevad.
anatol rapoport kirjutab, et vat vähkkasvajat ei suuda organismi immuunsüsteem välja tõrjuda, sest organism on ära petetud ja peab seda kasvajat enda orgaaniliseks osaks. et sama lugu on militaarstruktuuridega. organism on pandud uskuma “vajadusse ennast kaitsta” ja organism eraldab üha rohkem ja rohkem ressurssi sellele kasvajale.
panin lehte kuulutuse, et annan tasuta ära sõidukorras auto. järgnes see, et juba nädal aega heliseb mu telefon lakkamata. helistavad teismelised poisikesed. eile õhtul andsin ühtedele auto ära. selgus, et opelil mootor siiski väga hästi ei töötanud. natuke töötas ja siis enam mitte. eile andsin poistele võtmed üle kell 20.00. siis läksime kinno. kui kell 23.15 kinost tagasi jõudsime, siis poisid olid ikka veel autoga hoovi peal. võtsin nad köie otsa ja viisin kusagile piritale. aga ikka poisid helistavad mulle edasi. et noh, kui enam tasuta autot ei saa, siis ehk saab tasuta autojuttu ajada. saab, saab.
kui telekas on kanal 2 uudistesaade, siis meile näidatakse reklaami, farmi gabrieli ja horoskoopi. kui keskerakonnalt küsitakse presidendikandidaate, siis keskerakond pakub välja vareki, musta ja eesmaa. just sellisel heinamaal peamegi pidu.
käies ühes ministeeriumis (ministeeriumis, mille nime me suhu ei võta) sattusin kummalise rituaali otsa. nimelt koondati kolm sünnipäevalast koridori ritta seisma ja siis ootasid nad koos teiste kolleegidega, kuni minister neid õnnitlema tuli. lõpuks tuligi minister ja õnnitles sünnipäevalapsi. siis said ka teised kolleegid tähtpäevalisi õnnitlema hakata.
see natuke meenutas mulle ühe riigi (riigi, mille nime me suhu ei võta) peaministrit, kes avaldas kaastunnet iraagis hukkunud poisi omastele istudes.