väljanäitus

loen eduard von dellingshauseni memuaare. mees oli nimelt 1901-1915 eestimaa rüütelkonna peamees. kui 1905 oli teemaks demokraatlike vabaduste laiendamine, siis oli baltisaksa aadelkond väga kõvasti seda meelt, et igasugu poliitilisi vabadusi tuleb võimaldada ka madalamatele seisustele ehk eestlastele. miks? nagu eduard ütleb seepärast, et niiehknaa käis russifitseerimine ja nii kaitsesid sakslased ka iseennast. ja kui eestlastele ja sakslastele on võrdsed vabadused kätte võidetud, siis võim jääb ikkagi sakslaste kätte, kuna kultuuride omavahelises võitluses jääb saksa oma peale, kuna see on lihtsalt kõrgem. ta miskipärast oli arvamusel, et poola kultuur on ka peaaegu sama kõrge arengutasemega.
ja siis, kui 1917 tuli kätte, siis tema arvates oli eestlaste seas kolmede ambitsioonidega inimesi – väike arv sotsialiste, kes tahtsid sotsialistlikku vabariiki, väike arv rahvusäärmuslasi, kes tahtsid iseseisvat eesti vabariiki ja laialdased talupoegade kihid, kes eestimaa uniooni saksamaaga rüütelkonna (ehk siis eduardi) eestvedamisel.

muide, kui mees oma ülikooliaastatest rääkis, siis kirjutas, et esimesed kaks aastat kulusid seltskondlikule läbikäimisele, sealhulgas ka kahevõitlustele ning alles kolmandal aastal otsustas ta õppetööle pühenduda.