me kindlasti kujutame ette, et tajume elu kõiges tema nüansirikkuses. et meie eest ei jää varjule ükski iseäralik detail siin maakeral. et rääkides ühtede või teiste inimeste elustolust, oleme loomuldasa eksperdid.
mina väidan, et tegelikult suhtleme ainult endasugustega. ja kogeme maailma ainult läbi endasuguste inimeste kogemuste. ehk teiste sõnadega sissetulekuga 3000-5000 kr inimesed teavad imevähe nt 20 – 30 000 kr sissetulekuga inimestest, rääkimata isklikust läbikäimisest. ja kõrgharidusega inimesed teavad imevähe endaealiste keskharidusega inimeste elust. ja linnamehed siiski ei suuda ette kujutada põllumehe mõttemaailma.
kui suhteliselt suure sissetulekuga kõrgharidusega linnamees vaatab enda ümber ringi, siis tuleb ikka tükk aega otsida, et leida mõni endaealine maamees. ja see ei ole kah päris puhastverd maamees. no keskharidusega inimesi veel ehk leiaks, aga ainult iga kahekümnenda (ehkki tegelikult selles vanusgrupis peaks ainult iga neljas meesisik olema kõrgharidusega). seega jääb ikkagi kättesaamatuks vastava põlvkonna kogemuse üldistatud tajumine.
elukorralduse keerukustumine on viinud sellise olukorrani, kus üks inimene enam ei saa olla geenius kõikides valdkondades korraga. üliinimesi ei saa enam olla, sest tippu jõudmiseks tuleb ka kõige andekamal ülipalju tööd teha ja tal ei jää enam aega teiste tippude vallutamiseks. areng aga käib spiraali mööda ja kätte jõudmas on aeg, kus tippu jõudmiseks pole enam isegi keskmiselt andekas või töökas tarvis olla. ühtpidi on see müütide mahakiskumine ja hea – meie silmade all on katseliselt tõestatud, et sa ei pea olema mingi jube elukogenud tegelane, et linnapea kohal hakkama saada või miski eriline andekus, et kuulsaks saada. suvaline tolvan võtab vabalt sisse staari koha ja teda aktsepteeritaksegi vastuvaidlematult staarina.
ma ei suuda aga välja mõelda, et kui selle spiraali alguses olid ülinimesed, teisel keerul lihtsalt erakordsed inimesed, praegu keskpärasus, siis kes asub järgmisel tiiru ajal tipus?
käisin miskis unetuse saates, kus üritati rääkida paljulapseliste perede toetamisest. läbi häda suutsid saatejuhid külalisi vaos hoida ja pendeldada lippadi-loppadi ümber teema. asjast räägiti väga vähe. aga üritasid mõned seltsimehed seal öelda, et riik justkui ei hooli paljulapselistest peredest. loomulikult ei hooli! ja saagi hoolida. riik on nimelt ju eliidi projekt. ja kõikidele gruppidele, mis ei kuulu eliiti, annab riik hüvesid vaid niipalju, et tagada minimaalne rahulolu. ja vajadusel muidugi lastakse muudel gruppidel enda kurba saatust kurta ja sõnavabaduse loosungi all riiki süüdistada. aga ega keegi ometi arva, et see midagi muudab. juba valitseva eliidi definitsioonist lähtudes ei saagi riik hoolida igasugu vähemõjukatest gruppidest.
Read the rest of this entry…
meil on tööl kohvinurgas selline suur meepott, milles on mett alla poole järgi jäänud. ja kui tahad mett võtta, siis pistad käe koos lusikaga sinna sisse ja paratamatult saab käsi meega kokku. nii me muudkui käime peale meevõtmist käsi pesemas.
no lukõsin raamatut, mis kaane järgi pidi rääkima pätsi elust. no ja eks ta enamasti rääkis ka. aga ma ei tea, kas turtolal tõesti polnud aega kirjutamiseks või mis häda tal oli, aga pätsi elu viimastest aastakümnetest on kokku u pool lehekülge. sedasi ei saa ikka raamatut kirjutada, et kahele lugejaskonnale korraga. tekib kahtlus et autor võttis mõlemast riigist iseenesestmõistetava informatsiooni asja kohta ja pani kokku. minu jaoks oli jutt soome asjadest uus ja ilmselt oli soomlaste jaoks jutt eesti asjadest uus. aga jutt, mis käis eesti asjade kohta – no seal oli ikka väga vähe eestlaste jaoks uut informatsiooni.
on selline hotell, kus üks kohvi maksab 50 eeku ja kui tellida 60-le inimesele mahla, siis saab kolm kannu. ja kui tellida 60-le inimesele küpsisevalik, siis saab igale inimesele ühe kihilise ja ühe pähklitega küpsise. wrapid ja croissantid olid ootuspärased, pean möönma. see kõik on ka täna õhtul ak-s.
pärast 7 sorti verivorsti söömist ja 12 sorti hõõgveini joomist, on tervis ikka täitsa heas korras.
nagu muuseas (kui nüüd kõik need üliinimlikud pingutused välja arvata) toksisin raamatut ja täna tuli ta trükikojast välja. raamat on kättesaadav kõikides hästivarustatud raamatukogudes. laenutage aga sest mina saan iga laenutuse pealt kopika.
no kui kontides on mõnus väsimus ja meeled on väsinud toredatest pühapäevastest emotsioonidest. ega siis ei taha midagi muud, kui keerata raadio käima ja kuulata, kuidas keegi räägib hariduse ja harituse vahekorrast.
terve hulk toredaid inimesi on aasta lõpus saanud jälle oma tiitlid kätte.
aga ega keegi ometi arva, et toredatele inimestele antakse tiitleid sellepärast, et nad on toredad inimesed ja täiesti objektiivselt ja möödapääsmatult tuleb neile tiitel omistatada?
pigem on ikka nii, et tiitli andja tunneb end oma staatuses ebakindlalt ja tiitleid andes kinnistab oma staatust. kui inimesed tulevad kohale ja plaksutavad tema kõne peale sel hetkel, kui ta tiitli üle annab, siis on ta oma staatust sedakaudu legitimiseerinud.
pigem on ikka nii, et tiitli andja annab tiitlit ainult selleks, et saada enda institutsioonile meedia tähelepanu.
pigem on ikka nii, et tiitli andja kujutab ette, et ta on miski normide kujundaja ja andes tiitleid omast arust eeskujulikele inimestele, suunab ka teisi inimesi selle tubli inimese eeskuju järgima. kusjuures selle tubli inimese karakteristikud, mida tiitli andja kiidab, ei ole objektiivsed, vaid ikka need, mida tiitli andja talle omistab.
pigem on ikka nii, et nominendi leidmine ei ole miski metoodiliselt väga tugev protsess.
nii, et kui me telekast jälle näeme mõnele eeskujulikule kodanikule aukirja ulatavat ametikandjat, siis peaks meie pilkudes olema sügav kaastunne. jääb üle vaid loota, et järgmisel aastal saab ta terveks.