kujutage ette sellist ministeeriumiametnikku, kelle haldusalas tegeleb muuhulgas ühe ja sama asjaga kaks konkureerivat organisatsiooni. ning see ministeeriumiametnik ei varja hetkekski, et üks nendest talle meeldib ja teine mitte. vähe sellest, igas oma sõnavõtus antud teemal ei jäta ta hinnangut andmata. mul endal oli võimalus kuulda tema suust seda hinnangut, et see üks on euroopalik organisatsioon ja teine oma olemuselt ebapuhas organisatsioon.
kui käib pauk ja üks oluline inimene või palju vähemolulisi inimesi saab surma (kes ometi oma koguarvu tõttu võrduvad ühe olulise inimesega), siis tuleb seda sündmust kajastada. kuidas kajastada? mida kirjutada ajalehte? milliseid pilte panna? kirjutada tuleb sellises järjekorras:
1. kuivad faktid
2. millal viimati sarnane õnnetus oli
3. millal viimati nii oluline inimene surma sai
4. joonistada tuleb skeem, kes kuidas liikus ja kuidas pauk käis
5. tuleb otsida võimalikke seletusi sündmusele, põhjendusi. alati peab mitu versiooni olema.
6. tuleb kirjutada nendest, kes õnnetust uurivad ja teatada kuupäeva, millal asja kohta raport valmis saab
7. kui kõik need asjad tehtud on ja rohkem midagi pähe ei tule, siis tuleb reflekteerida, et kuidas ajakirjandus selle paugu kajastamisega hakkama sai
armas abikaasa luges eile õhtul miski paksu rootsi tshiki raamatut, mille nimi on “paks”. paks tshikk jutustas oma elust. et ükskord oli ta vannis ja lasi vannist vee välja ja siis jäi ta vaakumisse. ei saand enam vannist välja.
hommikul sööstis meie sekretär, nagu ikka, kohvikusse ja tõi sealt ühe salati. natuke sõi ja siis teatas, et kes tahab, söögu tema salatit, tema seda ei söö, sest sel on fairy maitse. no mina olen ju see, kes alati lihahimudele järgi annab ja hakkasin kohe tema salatit vohmima. oli tõesti fairy maitse. ei läind üldse kaua aega, kui see maitse oli mul püsivalt kurgus. lõunaajal kärutasin endale prae sisse ja sõin kohupiimatasku peale ja justkui läks kurgust fairy maitse ära. praeguseks on see maitse mul ninas. no mis teha, eks ma olen nagu lollsulane jaan, kes seepi sõi.
laupäeva hommikul ei tulnud ükski kabajantsik kanuumatkale. seisin üksi kanuude kõrval ja järeldasin, et ju neile ei meeldinud padukas.
matka asemel lugesin teist korda roosi nime ja sain lõpuks teada, miks on raamatul selline nimi.
kui meil on valida, kas rahva lollitab ära mõni rahvuslik parempoolne partei või keskpartei, siis mida me valiksime? valimisi saab võita ainult populismiga, siin ei ole valikut (sest inimeste valimiseelistus kujuneb emotsionaalselt ja ebaratsionaalsetel alustel). tahan öelda, et võibolla on eestis see hea, et kõige edukam populist on savipäts. õudne hakkab, kui kujutada ette, et edukas populist oleks mõni sõge rahvuslane või mõni räige parempoolne.
see on siis minu apologees eedikule.
laupäeval sebisin harjumaal ringi – kogusime elektroonikaromusid, vanu rehve, ohtlikke jäätmeid, pakendeid jne. kokku oli 5 suurt veokat ja mina oma uue fiatiga. üks kuusalu naine tõi eriti sobiva muusikakeskuse – selle panin tuuri, sest selle kõlarid sobivad minu elutuppa imehästi. nüüd on korteris kõik sopid helidega varustatud.
käisin täna sõber m.k. galeriis tartus, kus mingid noored oldi oma pläkerdised (nagu galerii kunstiline juht ütles) üles riputanud. nendes piltides oli minu jaoks uus see, et fototehnika on maalikunsti jõudnud. eksole igasugu klõpsijad pildistavad alt üles ja ülalt alla, suuri objekti lähedalt ja väikseid objekte kaugelt. nüüd on ka molberti ja baretiga mehed läinud seda teed, et ei maali enam seda, mis inimese silmade kõrgusel, vaid igasugu imenurkade alt. see on vist ainult minu jaoks uus nähtus
eile iluuisutrenni ajal oli jää peal mingi vana ja hästi suur mees. tegi kogu aeg trikke. püüdis tütarlaste tähelepanu. kuni ühel hetkel käis selili. hullu pauguga. tavaliselt, kui jää peal inimesed selili käivad, siis nad ajavad end püsti või vähemalt liigutavad. see mees ei liigutanud ka mitte. läks näost siniseks ja hingas kuidagi korsates. helistasime kiirabisse, aga mees sain enne kiirabi jalad alla. mehel oli peas hull muhk. kuna tal juuksed hõredad, siis paistis hästi kätte.
mina aga pääsesin eile algajate grupist edasijõudnute gruppi. see on selle poolest tähelepanuväärne saavutus, et senini ei ole keegi hokiuiskudel iluuisutrennis pääsenud edasijõudnute gruppi. no ega neid hokiuiskudel iluuisutajaid nii palju vist ei ole kah.