oijah, lugesin nädalavahetusel marcel heimani raamatut psychoanalysis and social work. maailm läks palju helgemaks.
armastus on ego suhe oma naudingute allikatega. aga armastuses võivad domneerida erinevad elemendid, nt kui oraalsed elemendid domineerivad, siis on armastaja nõudmised kõikeneelavad (all-absorbing), ta tahab ühineda oma armastuse objektiga, armastajal ja armastuse objektil ei tohi olla individuaalseid omadusi. kui aga anaalsed elemendid ruulivad, siis see tähendab omamist, domineerimist, peremehetsemist armastatu üle. kui aga fallilised omadused ruulivad, siis on võistlusmoment ja ekshibitsionism.
teate, miks naised tube koristavad? aga sellepärast, et nii puhastavad nad end sümboolselt oma ebapuhastest seksuaalihadest.
teate, miks seemnepurse ei tule? aga sellepärast, et poisid võivad oma ema juurest omandada kas helduse ja lahkuse omadusi (st et ema toidab teda ja hoolitseb) või hoopis kitsidust, sest ema ju kogu aeg ka ei toida. no ja kui poiss on pigem tähele pannud seda, et ema teda kogu aeg ei toida, siis ongi nii, et seemnepurset ei tule.
aga muidu oli raamat üles ehitatud sellele, et on siis teadvus, eelteadvus ja alateadvus. eelteadvus tähendab neid asju, mida ma tahtmise korral võime endale teadvustada aga enamasti käitudes ei teadvusta. väide oli, et neuroos tuleneb alateadvusest. et näiteks me võime ühte ja sama asja teha seepärast et meie teadvuses protsessid nii ütlevad aga võib ka nii olla et alateadvus hoopis determineerib selle. oli näide ühest kunstihuvidega naisest, kelle kunstihuvid tulenesid tegelikult alateadvusest, sest tema kunstnikust isa oli noorelt surnud ja seega see naine oma kunstihuvidega lõpetas halvasti. aga muidugi tublid psühhoanalüütikud ravisid ta terveks.
kui inimese käitumist mõjutavad teadvuslikud protsessid, siis neid saab ta ise kontrollida ja mõjutada. aga kui alateadvus determineerib käitumist, siis siin aitab ainult psühhoanalüüs. mõnus seletus.
aga jah, vahest siiski lipsab midagi alateadvusest ka pinnale, need on nn freudistlikud vääratused. nt kui sa ütled mingit sõna valesti, nt kui mina kunagi oma girlfriendi vale nimega nimetasin;) tegelt on ka teine seletus freudistlike väärastuste kohta – need on asjad, mida sa kardad.
aastal 1983 kirjutas prof abramowitz raamatu everyone is on welfare. raamatu point oli see, et on väga kitsarinnaline rääkida vaestele mõeldud sotsiaalkuludest ja ohkida nende kulutuste suuruse üle. sest ei ole olemas mitte ainult social welfare, vaid on ka fiscal welfare ja corporative welfare. ning kui kõik need abirahad üle vaadata, siis selgub, et hoopis suuremad summad lähevad kesk- ja kõrgema kesklassi abistamiseks. kui nüüd lühidalt rääkida, siis social welfare on suures osas kindlustusprintsiibil kulutatav raha, ehk pensione ja haigushüvitisi makstakse rikastele rohkem kui vaestele. eesti näite juurde tuues, makstakse ka töötuskindlustust rohkem rikastele kui vaestele. fiscal welfare tähendab seda, et mitte ainult see ei ole abiraha, kui riik sulle midagi annab, vaid ka see, kui sa mingit maksu vähem maksma pead. abramowitz ütleb, et ameerika maksusüsteem on pigem regressiivne, st mida rohkem teenid seda vähem pead maksu maksma. üks kurioosne näide on see, et kui sul on maja ookeani ääres, siis riik ei võta sult teatud ulatuses maksu, kui sul maja kindlustatud on. ja mida kallim maja, seda rohkem see kindlustus maksab ja sed arohkem raha sulle kätte jääb. eestist kargab mulle võrdluseks ette nt eluasemelaenu intress, kuigi seal on teatav piir, vist 12000.-, kustmaalt sulle enam tagasimakseid ei tehta (minul on selle piirini pikk jupp puudu). no ja korporatiivne welfare tähendab seda, et nt usa sõjatööstus saab roppu pappi riigilt arendustegevuseks ning on samas ka alati kasumlik äri, kasum jääb umbes samadesse suurusjärkudesse, mis riigi poolt antav toetus. niipalju siis vaeste abistamisest ja turumajandusest.
no ja nüüd kirjutas see abramowitz artikli, et endiselt lähem suur osa riigi toetustest rikastele, kusjuures see suur osa suureneb üha.
nõnda hõiskas kivi tagant üks norra riho baumanni analoog, kui me kabajantsikutega kõige kõrgema tipu poole pürgisime. ta kuulas nimelt raadiot. järgmiseks kõlas üle mägede tema hõise “viva la estonia!” sest meil olid lipud kaasas.
aga asi algas nii, et me ei tahtnud ju tavalist turistide teed mööda mäkke ronida. läksime ühte suvalist kuru pidi ülesse ja jäime ööseks liustiku ette, õhtul panime puurid jäässe ja kinnitasime köied. ja hommikul läks esimene seltskond mäkke. mina ja teel mõned jäime laagrisse. kokkulepitud ajaks nad tagasi ei tulnud. kell 00.30 helistasin politseisse, sest ikkagi lapsed olid ju kadunud. kella 3-ks tulid helikoptrid otsima ja leidsid nad ülesse. kogu selle jama juures suutsin nautida siiski päikesetõusu ja loojangut. kella 6-ks jõudsid nad tagasi laagrisse, kõik elus ja terved. lihtsalt päike oli päeval nii palju liustikku sulatanud, et praod liiga suureks läksid. praod on aga kuni 40 meetrit sügavad. kui prakku kukud, tuleb surm ruttu, sest lõhe seintel voolab jääkülm vesi.
ja herilased olid seal ka mürgised, mida me saime teada alles siis kui üks sai 4 korda nõelata ja jalg paksuks läks.
järgmise laagri tegime kuskil 2 km kõrgusel kivivälja peal. seal enam taimestikku üldse ei kasva, ainult sammal. sinna laagrisse ka jäime, sealt tegime radiaale kaks korda Galdhöppigeni otsa ja veel mujale.
mind tunneb tänaval nüüd ära selle järgi et mul nii üla kui alahuul on korpas ja veritseb ning nina kukub kohe ära. aga päevitunud jume on mul ka!
no ja mis karmimates norra mägedes tähelepanuväärne oli, oli see, et autod ei pea vastu – küll läheb mootor keema, küll pidurid kärssama. ühel poola rekkajuhil põles terve rekka pidurite pärast maha.
pärast sain ühe kohaliku sõbrannaga kokku ja ta rääkis seda, et ta isiklikult on pimedaid inimesi kõige kõrgema tipu otsa vedanud. pime hoiab seljakotist kinni ja astub samasuguseid samme ning nii ta läheb. ratastoolialpinism aga tähendab lihtsalt seda, et kallakutele pannakse köied, mida mööda ta siis ennast jupphaaval üles lohistab. liustiku peal aga saab ratastoolile suusad alla panna.