tööjõureservid tulid eile minu korterisse ja värvisid kemmergu lillaks. wc poti mähin hõbepaberisse ja seinale tuleb, teadagi, see kasipõsakil mõtliku mehe profiil. ja poti kohale tuleb kiri “istu!” ja potist teisele poole tuleb raamistatud silt, mis ütleb, et “vesi on ressurss. lase vesi peale alles siis kui pott on ääretasa täis!”
eile lugesin india 2001 rahvaleondusest. no hakkab pidurduma nende rahvastikukasv. aga inertsus on nii suur, et 40 aasta pärast panevad hiinast mööda. ja üldse on nii, et mingi 77% maailma rahvastiku juurdekasvust tuleb kirjutada 6 riigi arvele – india, pakistan, bangladesh, hiina ja veel mõned. kui kellelgi on mulje, et aafrikas käib kõva rahvastikutootmine, siis see on vale mulje – indias on rohkem elanikke kui terves aafrikas kokku. juurdekasvust rääkimata.
aa, siis lugesin ameerika perekonnanimedest. seal on pool miljonit smithi. natuke vähem johnsoneid ja jonese jne. enne teist maailmasõda muutsid kõik ameerikas elavad sakslased oma nimed inglispäraseks. kokkuvõttes on nii et kolmandik inglispäraste perekonnanimedega usa elanikke pole üldse inglise päritolu. aga perekonnanimede järgi etnilisuse arvestamine on eriti oluline hispaanikute puhul, kuigi samas see metoodika nt arvestab hispaanikuks ka selle neegrinaise kes hispaanikule mehele läheb ja samas hispaaniku naine, kes mittehispaanikule mehele läheb, kaotab immigratsiooni ameti silmis oma hispaaniku tausta.
vihane olen sellepärast, et mingid tööasjad on mind üle pika aja väljaspool tööaega vaevama hakanud. isegi und segama hakanud.
aitäh kõigile eilses testil osalenutele. tegemist oli siis Inglehardi materialismi-postmaterialismi testiga. Inglehart ütleb, et liikumine toimub materialismist postmaterialismi. aga nagu eile selgus, oleme kõik alles poolel teel. A millal me jõuame oma väärtushoiakutelt sinna? sõltub sellest, mis kujundab meie hoiakuid. on kaks hüpoteesi – puuduse hüpotees ja sotsialiseerimise hüpotees. esimene ütleb seda, et me hindame seda, millest me hetkel puudust tunneme. et kui sõnavabadusest on puudus, siis seda väärtustame. ja teine hüpotees ütleb, et me hindame seda, mida meid on treenitud hindama. Inglehardist jääb mulje, et ta peab silmas ainult lapsepõlves toimunud sotsialiseerimist, aga mina meenutan, et on olemas mõiste teisene sotsialiseerumine, mis leiab aset siis kui inimese satub uude keskkonda ja hakkab sellega ennast harjutama. ja tegelikult toimub ka pidev sotsialiseerumine (täiskasvanueas), sest ega lapsevanemad ja õpetajad ei ole ainsad sotsialiseerimisagendid. on ka politsei, massimeedia jne. nii et kui me hindame seda, mida meid treenitakse hindama, siis me ilmselt jäämegi poolele teele, sest meie dresseerimise eest ju hoolitsetakse väga hästi. a kui kehtib puuduse hüpotees, siis me oleme peatselt ennast väga täis söönud ja mis tuleb siis peale postmaterialismi?
eile tuli miski araablase näoga britt jalkut mängima. no mees esindas ikka hoopis teist kultuuri. tema pole käega mängind, tema pole suluseisus olnud, fak ju fak ju fak ju! või kui teine mees temast kiiremini jooksis siis see mees haarab õlast kinni. tõeline tsivilisatsioonide kokkupõrge. algul jäime 1:3 taha aga teisel poolajal tegime 6:3.
mõista-mõista, kes on need inimesed? üks ütleb teisele: “ma tean et sinul oli väga hea, ütle, palun, kui hea minul oli”
kuidas saab eestis siuke raadiojaam eksisteerida? aga näed, saab! eriti asendamatu on 106,6 unetutel öödel. ükskord miski uno raadio küsitlus uuris inimeste raadioeelistusi, ja seda jaama valikvastustes ära toodud ei olnud. huvitav, mida allikmaa teeb, kui ta avastab et siuke raadiojaam on olemas?
mis te arvate, kas ma nägin täna öösi unes, et ma sünnitasin poja? no loomulikult nägin. päris lahe pärdik tuli.
aga nüüd jah, blogi interaktiivsuse nimel, palun lugejatel kirjutada andres.siplane@riigikogu.ee , millised on teie kaks pigemat eelistust järgmistest variantidest:
1. korra säilitamine riigis
2. inimestele sõnaõiguse andmine olulistes valitsuse otsustes
3. hinnatõusu pidurdamine
4. sõnavabaduse kaitsmine
siis ma annan eraviisiliselt teada testi tulemused meili teel. see ei ole mingi vulgaarne primitiivne pseudopsühholoogia test vaid pärineb autoriteet Inglehardilt.
no sain läbi loetud blobal fertilitu transitioni raamatu. aga väga olulisemalt targemaks ei saanud. no oli jutt sellest, et kuhumaani sündimuskordaja langeda saab, et teoreetiliselt saab nullini langeda, aga seda ei juhtu. et ikkagi kõige madalam maailmas registreeritud sündimuskordaja oli ida-saksamaal 1993-1994 0,8. jah, ja see on hämmastav, kuidas nõukogude kord on ikkagi kujundanud osside demograafilist käitumist, nii et siiamaani vaadeldakse vesse ja osse eraldi. meie siin eestlased praalime, et meie reproduktiivkäitumist nõukavärk ei mõjutanud ja et erineme venelastest iga naks. no tegelt ikka mõjutas kah, nt abordikultuuri ei oleks meil ilma venkudeta sellist. ahah, nojah, ja see idasaksa sündimuslangus oli ikka väga tugevast shokist põhjustatud (nni nagu meilgi samal ajal) ning hiljem kompenseerus see kõrgema sündimusega. aga siiski elab juba praegu 50% maailma elanikkonnast riikides, kus sündimuskordaja on allpool taastetasandit.
a siis lugesin jälle toredast ajakirjast population and development review seda nikerdamist, mis tehti selleks, et ära mõõta põhja-korea näljahäda ohvrid. muide sela kehtestati 1995 loosung, et “sööme kaks korda päevas!” lähteandmetest oli olemas 1993 põhja-korea rahvaloenduse andmed ja mingeid muid andmeid põhjakorea valitsus ürole ei andnud. andis küll 1995 elutabelid aga need ei olnud adekvaatsed. no siis kõigepealt võeti hiina suure hüppe aegse näljahäda andmed ja arvutati need ümber, kuna hiinas oli siis eluiga palju lühem. siis vaadeldi põhjakorea väliskaubandust – et alates 1993 aastast kadus vene ja hiinapoolne toetus ära. korea suutis hädavaevu mõnedsajad miljonid$ ise teenida relvade müügist aga see oli köömes ja ei aidanud suurt vilja osta. siis pandi kogu kliima ja pinnaseseisund arvutisse ja arvutati et kui palju ikka vilja annaks seal kasvatada. põhimõtteliselt on seal nii, et isegi normaalse ilma puhul ei saaks rahvastiku toiduvajadust rahuldatud. siis tehti toiduabi andmise tingimuseks see, et saaks lapsi uurida, selgus ikka et suur osa lapsi oli kas pikaajaliselt või lühiajaliselt alatoitluse all kannatanud. siis intervjueeriti külaelanikke, et kui palju sugulasi mis vanuses viimastel aastatel surnud on ja tehti nende alusel projektsioonid. aga sellest toiduabist, mis sinna viidi jõudis 10% elanikeni, 10% läks sõjaväe kätte ja 80% läks nomenklatuurile. muide too põhjakorea allveelaev, mis lõunakorea rannikul katki läks – sealt leiti ka suur hunnik üro toiduabi siltidega toitu. et siis aastatel 1995-97 oli hinnang et lisaks normaalsuremusele suri nälja kätte miljon kuni kolm miljonit elanikku. aga põhjakorea rahvaarv oli 1993 21 miljonit. no ja kui tuleb uus rahvaloendus, siis saame tõe teada.
siis oli jutt hiina sündimuseelsest soovalikust. eksole, ma juba kuskil ennem kirjutasin et teatud kohtades oli hiinas sündinud 117 poissi saja tüdruku kohta, aga kogu hiina sex ratio at birth on koguni olnud 111/100. linnades vähem, maal rohkem. on nii, et kui sul sünnib tüdruk siis u 500$ eest võid osta litsentsi veel ühe sünni jaoks. ja tegelt vaesemates omavalitsustes müüakse litsentse pärast poisi sündi veel ühe sünni jaoks 1500$ eest. no ja siis naised käivad ultrahelis. linnade bussijaamades on kohe velotakso poisid ootel, et kui rasedad naised tulevad bussist maha, siis pakuvad kliinikusse viimist. ja kliinik maksab ka nendele poistele klientide toomise eest. aga kui nt vaadata kliiniku akte, siis selgub, et ultraheli aparaadid näevad poisse kogu aeg. tüdrukuid üldse ei näe. teiste sõnadega petetakse naisi. ja mida teevad siis naised? lähvad järgmisesse kliinikusse, kus jälle nähakse et on poiss. ja siis kui maksad eriti hästi või on tuttav arst siis öeldakse sulle tõde. muide, traditsiooniline loote soo määramise meetod on naise pulsi mõõtmine, mis on osutunud 83% ulatuses ka usaldusväärseks meetodiks. no ühesõnaga ikka juhtub nii, et tüdrukud ei sünni ja sünnivad poisid. eksole, meie eurooplased arvaksime siinkohal, et no küllap siis tüdrukud muutuvad seda väärtuslikumaks kaubaks abieluturul ja naiste staatus seeläbi tõuseb. ei sugugi! hoopis on nii, et naiste röövimine ja kaubitsemine leiab aset. ma ei mäleta, mis ajaühikus oli kokku vahistatud 18 000 naiseröövlit hiinas. ja emad, kes on pojad sünnitanud, ütlevad et pole hullu, et naisivähe on, meil raha on, küll me oma pojale tüdruku ostame. vat sedasi elatakse hiinamaal. ma ise mõtlesin seda artiklit lugedes, et mis ikkagi hiinlaste loomulik sündimuskordaja oleks, ehk et mis on eksiilis elavate ja kodus elavate hiinlaste laste arvu vahe. kes teab?
unenäod – kõigepealt nägin unes, et olin ootamatult käima hakanud ühe tüdrukuga, kellega ma tegelt üldse ei tahtnud käia. siis ma mõtlesin, et no ega ta nii hull ka ei ole ja et kellegagi käima peab, et no ma siis käin temaga. a siis jälle mõtlesin, et no ta ikka ei ole nii hea, et ma temaga käima peaksin.
pärast nägin aga unes seda, et mu ratas varastati ära. just see vana ratas, millega ma kõik baltikumi ja skandinaavia läbi sõitnud olen. see oli nii kurb tunne, et ma hakkasin nutma.
a jah, eile õhtul kohtusin ühe oma vana girlfriendiga ootamatult. ta oli ikka väga heaks läinud. viis aastat polnud kohtunud vahepeal. tal oli küll keegi sepik kaasas aga ma sain siiski tema numbri. trallallaallaa.
pärast sattusin temaga kokku von krahlis hip-hopi üritusel. mingi jorss oli oma plaadi valmis saanud ja siis toimus selle tutvustus. kõik olid nii noored, kindlasti alla 18, tibid eriti. ühed tibid otsisid anumat millegi jaoks ja varastasid meie laualt õlleklaasi ära. kui mul hakkas tasapisi koitma, et järsku see ongi see klubikultuur, siis järgmine seos oli see, et siis on kusagil ka diilerid. vaevalt olin ma seda mõelnud, kui üks lokkis peaga noormees tõi paberkotiga mingeid asju ja andis need meie kõrvallauda, kus istusid tuntud klubiinimesed (aga anu saagimit ma ei näinudki). no ja siis juhtus nii, et läksin ka lava ette väänlema ja ma nägin enda ümber väänlevaid tibisid pilke vahetavat, et vahi mingi vana koll on siin.
aga korteris kangutasin nüüd ka köögis valamu lahti ja valamukapi lõhkusin laiali. ja köögis värvisin lae ja seinad oranzhiks. jätsin sinna palju nelja- ja kolmekandilisi auke ja need värvin roheliseks, kui raha saan ja rohelist värvi ostan.
ja miks ma nüüd keset laupäeva arvuti taga istun? aga sellepärast et ma ei ole ikka veel seda artiklit european association of legislationi kongressikogumiku jaoks valmis saanud.
nojaa, niisiis sõitsin jaanipäevaks bigaunciemsi. pärnust võtsin kaks hääletajat peale. olid mingi 18 aastased kutid. kavatsesid häälega itaaliasse sõita. ma pidin neile kõik ära rääkima, et mis keelt poolas räägitakse ja et kas poolas on eurod või mitte. ja siis neil oli kõva tahtmine läbi ungari hääletada, sest austria pidavat nende arvates kirves olema. no ühesõnaga poisid pakatasid kosmopoliitsest tarkusest. kuna riia ümbersõidu viadukt on endiselt remondis siis läksime läbi riia kesklinna. aga seal kesklinnas oli siuke asi, et venemaalt oli sinna toodud miski ikoon ja inimesed olid brivibase tänava lõpu täitsa ära ummistanud. kõik tahtsid ikooni näha. pärast läti uudistes vaatasin, kuidas mingi tsernobõli veteran kurtis, et ta näitas oma veterani piletit aga ikka ei lastud väljaspool järjekorda ikooni vaatama. no sattusime ummikusse riias.
lätlastel on muidugi kõvemad jaanitraditsionid kui meil. tüdrukud teevad poistele tammepärjad ja siis hoitakse neid kuni järgmise jaanipäevani, mil need lõkkesse visatakse – siis täituvad soovid. tehakse special ligo janis siersi, ehk siukest köömne sõira. ostsin mitu kilo seda juustu kaasa aga juba eile õhtu jagasin kõik laiali. special pirukad on neil ka, siukse pekikuubikute ja sibula sisuga. ja joovad nad siis kevadist kasemahla. otse kolmeliitrisest purgist. hüppavad üle lõkke ja käivad ümber tule, nagu meiegi. aga üldiselt ei kujunenud õhtu nüüd liiga meeleolukaks, sest lätlased kaotasid hollandile ja sakslased kaotasid tshehhile. kuna seltskond koosnes siis valdavalt lätlastest ja sakslastest, siis oli tuju sedakaudu determineeritud.
aga vanaperemees Visvalds. ta oli siuke u 70 aastane mees, tal naine oli juba 20 aastat tagasi surnud ja talle tuli girlfriend külla, tema endine tudeng. väga lahe naine, hästi mängis võrkpalli. no ja ööseks läksid nad siis tagakambrisse magama. hommikul tuli Visvalds tagakambrist välja, valged püksid ja valge särk seljas. ja jalas kalamehekummikud! vot siuke mees! ma panen nüüd oma kööki tema akvarellidega kalendri. üks eksemplar on mul veel – keegi soovib ehk?
keegi Agnessa oma blogis kurdab üksilduse üle. aga vat üksildus on ju umbes sama asi, nagu me eile Romanaga rääkisime, et sellega peab maadlema (nii nagu Jaakob maadles ingliga ja võttis ta valuvõttesse ja pressis inglilt niimoodi õnnistuse välja). nii ja nüüd meenus mulle, et Jaakob saigi omale nimeks Iisrael selle maadlemise järgi – Iisrael tähendab Jumalaga võitlejat või midagi sinnapoole. nii et selles mõttes tahaks ka Iisraeli suguharru kuuluda. nt ka Villu Tamme tahab, sest ta laulab “kusen ma vaid vastu kirikuseina, et jumal mu põlastust näeks”. tagasi siis üksindusega maadlemise juurde. niisiis millal on üksildusega maadlemiseks veel parem aeg, kui jaanipäev või jõulupäev või näärid. mitte et mu eesmärk nüüd üksildusega maadlemine on, aga mina igatahes lähen täna õhtu Vidzemesse Bigaunciemsi külla (see on siuke vana maaliline kaluriküla), panen telgi põõsa alla üles, kaasa ostan kilu, liha ja õlut, võtan portsu raamatuid kaasa ja tagasi olen reedel.
ilmselt ma kogu aeg päris üksi ei ole, sest selles külas elavad läti kunstnike liidu liikmed (kellest mõned mu sõbrad), aga ega purjus lätlastega ju väga palju suhelda ei viitsi. aha! ja internetis on minu sõber markus linz üles pannud mõned pildid bigaunciemsist! vt http://www.naunyn22.de/bigaunciems/
ja järjest lõbusamaks läheb, siin on andrijs germanise miski sait, mul on kodus seina peal tema tehtud minu portree. ta oli küll purjus kui ta seda tegi. http://www.art.lv/artists/andrejs_germanis/frame1e.htm
pealkiri ei ole selline mitte seetõttu et keegi joodik on vaid seepärast et tegelikult on enamus juttu, mida inimesed ajavad, klassifitseeritav zhanriks “joodiku monoloog”. joodiku monoloogi harrastamiseks ei pea veel joodik olema, eksole. loed ajalehte, keegi annab intervjuud – klassikaline joodiku monoloog. kuulad raadiot, ajakirjanikud “analüüsivad” meie elu – jälle joodiku monoloog. keegi helistab sulle, ütleb, et ta ei tule täna jalgpalli mängima – hästivarjatud joodiku monoloog. lähed pedasse doktoritöö kaitsmist vaatama – nii kaitsja kui oponendid ja nõukogu liikmed panevad täiuslikku joodiku monoloogi. ledu peaminister avab kunstinäitust – rahvusvahelise joodiku monoloog.
nädalavahetus oli selline, et reedel osakonnajuhatajatega hooaja lõpetamine võsul, siis pärnusse kus selgus et mu üks maailma suurim sõbranna ja lähim kaasvõitleja sai sõrmuse sõrme. siis pühap kundasse vanaisa hauale.
ja ei saanud valmis seda artiklit, mis ma valmis pidin saama ja ei saanud läbi loetud “global fertility transitionit”. näis kas uus nädal suudab mind üllatada.
ja vozvrashajus s tavo sveta
unenägu – eesti ja saksamaa jalkumäng. plats oli aga selline nagu hokis, ehk et sai ka värava taha minna mängima. no ja kui üks eesti kettaheitja ja saksa vutimees seal sebisid, siis sakslane jäi maha lebama, esitas pika lämbumissoolo ja siis lämbuski ära. kuna mul endal telekat ei ole, siis ma ei oska seletada seda muul kombel, kui et terve euroopa poolt jalgpallile pühendatud tähelepanu ja mõtteenergia kanaliseerib end unenägudeks süütute üksikisikute voodis (no ma magan tegelt põrandal).
eile viimane tund aega tööl passisin kuvarit ja manasin, et ei saa valmis seda ühte ja ainust asja mida ma valmis pidin saama. võibolla nädalavahetus aitab. kodus aga haarasin vannist kinni, kangutasin põranda küljest lahti ja panin ta vertikaalasendisse vahelduseks. leidsin veel natuke kassisitta sellest kohast kuhu ennem ligi ei pääsenud.
eile selle inimesega seda etendust vaatama ei saanud minna, küll aga läksin teiste inimestega teist etendust vaatama. ei saanudki aru, miks nimi on kaotajad. no ehalale võib veel andeks anda ja teda kiita selle eest, et tema muusika on äratuntav aga kas tätte tohib endale lubada seda, et ta kasutab kujundeid, mida ta varem kasutanud on ja süzeed mis kah ei ole enam esimese värskuse kategoorias. kõige rohkem kattuvad kaotajad ristumisega peateega. a samas ega see kaotajad ei ole ju miski muu kui rahapump ja selle loomisel pingutama peab ainult nii palju et pump töötaks.
aga oli ka väga isiklik hetk. see kestis koguni u kaks minutit. kui ma tatikas olin, siis matvere oli juba keskkooli poiss ja eeskujulik punkar ja neil oli bänd. no ja ükskord kooli aulas me siis vaatasime kuidas nad proovi teevad. suu ammuli vaatasime. eile oli matverel samasugune punane kidra ja ta mängis samamoodi ja mul kadus see vahepealne 17 aastat vahelt ära. jube õõnes tunne tekkis. üheltpoolt oli hirm aga teispoolt oli turvalise lapsepõlve tunne. ma ei saanud aru enam kui vana ma olen ja kus ma olen. koolisaalis või lavaaugus. võigas tunne. lihtsalt see tunne, et sa oled vahepeal 17 aastat midagi oma eluga teinud ja sa ei saa aru, et mida. ja siuke tunne oli, et see oleks nagu ajamasin ja ma saaks valida, et kuhu ma nüüd sel hetkel maanduda tahaks kas aastasse 2004 või aastasse 1986. jube raske valik.
jean dickinson. 1928. põhja hiina küla. proua king, külanaine, küla kõige targem naine.
- proua king, palju sul lapsi on?
- kuus, neli tudengit ja kaks tütart.
- kas sa oled mõne lapse kaotanud?
- ei, ma olen erakordselt õnnelik. ma pole ühtki last ära visanud.
- see tähendab, et sa oled kokku oma elu jooksul kandnud ja sünnitanud ainult kuus last?
- oi ei, aga need neli, kes surid tuulest, need ei lähe arvesse.
arthur wolf jälle sellessamas population and development review ainult teises numbris uurib, et kas imperialistlikus hiinas oli siis sündimuskontroll või ei olnud. ma ei saanudki vastust. küll aga selgub et imikusuremus oli röögatu ja viiendaks eluaastaks oli 46% lastest surnud. nagu ülaltoodud jutuajaminegi osutab. kuigi loogiline aga siiski impressiivne, et traditsioonilises ühiskonnas saabus naistel menopaus juba 35-37 eluaastal. ja mida tehti tütardega? just nimelt visati minema! tütart polnd mõtet imetada pikalt, sest sel ajal ju ei rasestu nii hästi. seega tütar sokutati kohe kuhugi ära et uuesti rasestuda ja et ehk näkkab siis poiss.
ja kaasaegse jaapani hilise ja vähese abiellumuse kohta oli artikkel (abielu ei tähenda demograafide keeles siis ainult registreeritud abielu vaid kooselu üldse). ligi viiendik sealsest elanikkonnast jätab abiellumata. naised on tajunud et abielu pakub vähem turvatunnet kui kõva haridus ja töökoht. ja see on ennast reprodutseeriv protsess, sest naised üldiselt tahavad endast targema mehega abielluda ja kui ei ole sellist meest siis jäävad ilma. ehk siis targad naised ja lollid mehed on mitteabiellumise riskigrupp. kõrvalepõige: eestis on mitteabiellujate grupp küll väiksem aga kui vaadata nt seda, et kellel on tegelik abielu (see on siis demograafide keeles seks), siis samuti on viiendik eesti inimesi ilma seksita, kõikumised on muidugi vanusgruppides aga fertiilsemad vanusgrupid on siiski enamvähem sellised. nii et kui sa oled eestlane ja arvad, et oled abielus, siis see veel ei tähenda seksi. tagasi jaapani juurde. eks ole veri vemmeldab, mida siis tehakse? on olemas siuksed love hotellid, lähed oma partneriga sinna, maksad u 20 dollarit ja saad 2 tundi mürada. pärast lähvad koju tagasi ja elavad oma vanapoisi või vanatüdruku elu edasi.
üritan täna õhtu teatrisse minna, seega õhtul niukest kirjandust ei loe ja homme seega enam niukstel teemadel ei räägi.
see on siis see maja, kus oli eile ühistu koosolek. ja kus keldri asemel on pommivarjend. muide pommivarjendisse saab läbi maitiamitmetonnise raudukse.