Lihtsalt kui keegi peaks minust puudust tundma, siis teab nüüd kus kohast mind leida.

Mõtlesin eile teda toidu osas millegagi üllatada, st teha midagi mida ma siiani veel teinud ei ole.
Kui algul tundus, et see mõte ei tasunud ära, sest tal oli ikka sada muud asja teha peale kodus olemise, siis eksisin. Toit tuli suht hästi välja ja mitte ainult minu arvates.

Öösel nägin kõiksugu jaburaid asju unes ning ei saanud enne oma südamerahu tagasi kui ta kaissu võtsin, lihtsalt veendumaks et ta ikka olemas on.

Hommikusest ärkamisest ei saanuks ka miski palju parem olla. Elu on siiski ilus.

Mu vahepealse jonnituju hävitasid linnaskäik, mis oli täis igasuguseid üllatusi ent positiivsemad neist olid seotud vene keelt kõnelevate inimestega. Eriti üks. Sest see üllatas mind päris palju.

Ma ei oska kesklinna kandis liikuvatele teatavatele kodanikele muud nimetust anda kui “krišnad”, seda nende laulu pärast. Too päev kui läksin läpakat linna viima nägin ühte neist. Ta oli hõivatud oma raamatute müümisega. Selgitas kõigile, et raamatu hind on sümboolne ja vastavalt südametunnistusele ja võimalustele, sest kõik läheb heategevuseks.

Minu juurde ta ei tulnud- läks kahel korral mööda ja mul oli tegemist aja sisustamisega, ootasin ostjat et kaup üle anda ja koju tagasi minna…

Mingil hetkel kui olin tõesti kuskil kaugel mõtetes tuli ta minu juurde. Ent kui ta kõigilt küsis viisakalt kas nad soovivad raamatut siis minuga rääkis teistest asjadest. Ütles kohe sissejuhatuseks, et raseduse ajal tuleb selliste raamatute lugemine ainult kasuks, nii emale kui lapsele. Jõudis mainida ka seda, et ootan poissi ja et temast kasvab pikk noormees, nagu isagi. Jäin talle hämmeldunult otsa vaatama, ning tema vaid noogutas et just nii ongi. Kuigi ta raamatu eest raha ei küsinud, oli mul juba kiire ja andsin siiski. Algul keeldus ent lõpuks võttis vastu. Ent enne lahkumist üllatas mind veel, et ärgu ma muretsegu, küll oma kooliga hakkama saan ja tema soovitaks majandusalast kõrgharidust siiski. Lahkudes soovis edu, kõike parimat ning surus kätt.

Naljakas on see, et ta pole esimene kes soovitab majandusala, ent mõtlesin vahepeal isegi sellele. On olemas võimalus peale õpingute lõppu (käesolevate) jätkata ning omandada edu korral majandusalane magistrikraad. Küllaltki lühike õpe ja suhteliselt kitsas, ent siiski majanduse osas ning seotud ka mu praeguse tööga. Eks näis, mis aeg toob aga kui see aasta õppelaenu saan, lõpetan oma kooli ära. Ei meeldi mulle poolikud asjad.

Ent kõige selle ilusa juures häirib mind mu endine klassiõde… Jah ta on minust vanem ja sai juba varem emaks, aga kas sellepärast on vaja mulle iga jumala päev messeris tervituseks öelda lause, et no mine sünnitama nüüd, kaua võib. Kuigi ta oma arust nalja teeb, tunnen ma et see hakkab häirima ja ärritama. Oleme sõbrannade ja tuttavatega ka sellel teemal rääkinud, tähtajad on täpselt augustis, septembris, oktoobris ja ühel novembris. Esimesed kaks on juba emadeks saanud, aga vähemalt meie ei räägi teineteisele seda, et oi kui raske saab sul sünnitus olema ja kindlasti saad mõned rebendid vms. No milleks ?

Pealegi mis see üldse tema asi on ? Oma juttudega saavutas ta vaid selle et blokeerisin ta oma msni kontaktide hulgas ja ei tea kas ja millal üldse temaga veel suhelda tahan.

Tollest noormehest ja tema raamatust oli kasu. Rääkisin ka isale oma kogemusest ning tema meenutas mulle ennustaja sõnu, et soovitaks samamoodi majandusalast kõrgharidust ning leian hea ja tööka mehe ning saame vähemalt kaks last. Toona ajas mind naerma mõte sellest et üldse kunagi emaks saan. Aga vot sulle nalja.

Täna jõudsin järeldusele et elu on mõtlemise tulemus ja inimeste mõtlemist mõjutavad kasvõi mingilgi määral televisoon ja kogu ümbritsev maailm. Seega igasugused filmid, raamatud, seebikad, kõmu-uudised jms jätavad mingisugusegi jälje. Justkui olekski igapäevane ja normaalne et kõik mehed petavad oma naisi. Ometi ei pruugi nii olla, aga kõik sellised asjad jäävad kuskile ajusoppi ning kui mees pole mõnda aega kodus olnud, hakkavad mõtted just seal suunas liikuma..

Niisiis on kaks võimalust, kas minna kaasa ühiskonna poolt soositud suunaga ning istuda ja ennast süüdistada ning meest kahtlustada või olla rahulik, sisustada oma aeg koristamise või muu kasuliku tegevusega ja jääda kindlaks oma armastusele ning usaldada oma armastatut. Juhul kui tal oleks keegi teine, siis miks ta veel siin oleks ?

Sellest hetkest hakkasin jälle teisiti mõtlema ja siiani ei ole pidanud kahetsema.

Olles aus, pean tunnistama et see sissekanne kandis algselt hoopis teist pealkirja ning sisugi pidi teine olema… Oligi. Aga mis siis muutus ? Muutus see, et naeratav mina muutus taaskord nutusemaks. Ma ei jõua enam ei kahelda ega ennast lollitada. Parem mõtlen endagi jaoks siis negatiivseima lahenduse ja reaalsusel on võimalus mind seega vaid positiivselt üllatada.

****

Tahtsin selles sissekandes mainida sammukesi edu suunas ja seda kui ilus mu elu ikkagi on.
Ent mis tuli ? Tuli kiri. Kiri Sulle, jah just Sulle, Sulle kes Sa oskad mu küsimustele ehk vastata. Vastata paremini kui tema või mina ise.

Halenaljakas, aga just täna ja praegu meenusid mulle ühe inimese sõnad: kui sa ennast ei muuda, jäädki üksinda, oma koduloomadega. See inimene eksis, sest ma ei ole koduloomadega, mul on ka laps, aga põhimõtteliselt tundub tal õigus olema. Kui sa vaid loeksid seda, siis ma paluksin sinult et vastaksid mu küsimusele, milliseks ma muutuma pean ? Millisena ei jääks ma koduloomadega üksinda ? Ma tõesti ei suuda enam midagi välja mõelda.

Saatsin talle ühel varahommikul ausa ning otsekohese küsimuse, see sõnum suutis ta tunni aja jooksul koju tuua ning nädalaks paremaks muuta. Kas ikka suutis ? Ma ei tea enam. Arvasin ka seda, et märkmepaberike J. ja K. numbritega leidis lõpu prügikastis- miskipärast mäletasin et viskasin selle minema. Seda suurem oli mu üllatus kui oma teksad kuivamast võtsin ja neid jalga panin. Leidisn tagataskust sellesama paberikese. Miks paganama pärast on nii, et kui taskusse ununeb midagi olulist (mõni visiitkaart mida vaja läheb või mõni muu olulise infoga paber), siis need muutuvad kas pudiks või lihtsalt pole võimalik seal olnud andmeid enam kuidagi välja lugeda, ent see paber poleks nagu pesus käinudki. Isegi tint pole laiali läinud. Mitte ühtainsamatki märki sellest et paber märjaks oleks saanud. Kuigi teksad käisid täiesti kindlalt pesus ja olid kuivama pannes ikka korralikult märjad..

Tegin jah ühe alatuse. Nimelt kustutasin J-i ta msni kontaktidest. Võin ju mõrd olla, aga ma ei kavatse seda inimest enam kannatada. Jäägu siis nii, klassikaline küsimus: mina või tema. Kui kõigi teiste tegelike ja väljamõeldud konkurentidega hakkama saan, siis temaga mitte. Juba esimene kord, kui nägin vaid ta pilti arvutis, tundsin kui palju see mulle haiget teeb. Isegi rohkem kui pilt temast ja ühest neiust koos.

Nende omavaheline suhtlus tegi veel rohkem haiget… “mõtlesin sa oled vaba ?” ja tema: “Imelik tunnistada, aga igatsen.”
Ütle palun, mida ma pean tegema et ta minuga jääks, et ta jääks oma perega ? Ma teeks seda, aga samal ajal vasardab kuskil peakolus vana “hea” lause, et kui armastad, siis lase minna…. Ent see teeb juba haiget. Ükskõik kui mitu korda ma tal minna ei laseks ja mitmel korral ta ka tagasi ei tuleks, läheb ta ju taas ja ma tõesti ei suuda jagada.

Praegugi. Ma ei tea tegelikult kuhu ta läks või kellega… Küsis vaid ega ma ei pahanda kui paariks tunniks läheb. Sellisel kellaajal ? Loomulikult ma ei rõõmusta. Näitasin oma pahameelt välja rohkemgi kui tahtnud oleksin ja kõik mis tema sellepeale tegi… Oli… Ta kükitas mu kõrvale ja ütles et põhjus miks läheb ei ole selles, et ma selline olen… Ent see et mulle ei meeldi et ta läheb, et ma ei tahaks et ta läheb, see teda ei huvita…

Tahtsin teda uskuda, aga… Miks oli siis enne lahkumist vaja käia väljas telefoniga rääkimas (ma mõtlen õues) ? Isegi süüa ei võinud mujal kui teises toas arvuti juures…

Tunnistan, et praegugi saatsin talle sõnumi. Rase või mitte aga ma olen üsna meeleheitel. Mul ei ole muud kui kahtlused. Tean, et see kõik on mõtlemisest ja ise ma kujutan asju ette, aga ometi neid sõnumeid pole ma välja mõelnud. Nagu pole ma ka välja mõelnud seda, et ta taaskord minema läks.

Surun alla oma ego ja tont teab mille veel ning võin andeks anda, kui ta oma nn mehelike vajaduste pärast kuskil on. Ega ei peagi ükski mees aru saama et ka naistel võib-olla mingisugused vajadused on… Tõesti ei pea. Katsun ära kannatada ja hakkama saada, ent kui ükskord tunnen et ei suuda, mis siis saab ?

Aga mida ma virisen ja kes üldse viitsikski neid kõiki sissekandeid lugeda või sedagi kirja näiteks.

Sain vastuse sõnumile. Väidetavalt läheb korraks sõbraga kaasa ja tuleb siva tagasi. Eks ma siis usun teda.

Kirja tegelik point pidi olemagi küsimus Sulle, Sulle kes Sa selle kirja ehk läbi viitsisid lugeda, mida ma peaksin tegema, kuidas end muutma, et olla talle parim naine, et olla tema jaoks naisena niisama hea ja kallis kui tema on mulle mehena ?

Omas peas olen kõike mõelnud. Petmised annan andeks, kui vingumise tuju tuleb ja teisiti kuidagi ei saa siis kirjutan siia midagi kokku… Vähemalt ei hakka ma siis tema kallal asjatult urisema. Loodan ka sellele et võin tema sõnu uskuda, kui ütles et tahab perekonda, et sooviks poega ja et ta ei tahaks mitte kellegi teisega lapsi saada ning sooviks et me lõpuni kokku jääksime… Kuigi ma ei tea mis ettekujutus minust nende kõikide sissekannete ja halamiste põhjal jääda võib, on fakt siiski see et ma usun teda ja armastan ning usaldan.

Kuna korter on väike ja peagi sünnib laps, ei saanud ma täita tema soovi võtta kutsikas.. Andsin endast parima ning nüüd täidab koera ülesandeid ja kohta väike tuhkrukutsikas, kes enam ei olegi nii väike.

Oleksin tänulik kui vastaksid mu küsimusele.. Sest ma tõesti tahan olla tema jaoks parim naine. Kui olen temalt küsinud, vastab ta alati et ma ei peagi muutuma, kui siis jah vahel vaid rohkem seelikut kandma ja temaga koos väljas käima. Need asjad on aga juba ammu korda saanud.

****

Lõpetuseks siis midagi positiivsemat ka. Oma vana läpaka panin oksjoni korras müüki ja tegelikult uskusin veel eile varahommikul, et parimaks pakkumiseks jääbki 1050.- aga see oli tõeline üllatus. Tõepoolest viimase kümne sekundiga oli parim pakkumine ei rohkem ega vähem kui 2000 krooni ja kui arvasin, et võitja seda välja osta ei soovi, eksisin taaskord. Vähemalt kirja põhjal teen järelduse et ta on huvitatud. Lubasin linna ise ära viia ent sooviksin kohe sularahas ka summa siis saada- ikkagi aus äri, komm-kommi vastu.

Eile lõuna paiku hakkasin ka pisikese riideid läbi vaatama, et mida siis haiglasse kaasa võtta. Üsna masendav tundus see seis olemasolevate osas ning olin juba valmis alla vanduma, ent ladusin nad kõik kasti tagasi, homme siis triigin ja panen sahtlitesse valmis kenasti.

Masendus riiete osas läks aga üle. Otsustasin tuttavaid kuulates hakata otsima netist igasuguseid komplekte.. Ent sõbranna teatas rõõmsalt, et tal on pojast täitsa uued asjad üle: kaks komplekti ja lisaks veel natuke nänni. Kuna ma tasuta midagi justkui välja pressida ei taha, siis leppisime kokku sümboolse summa ja järgmine nädal peaksin need asjakesed siis kätte saama. (-:

Tahaks veel kuskilt ühe kombeka leida (netipoes üks oli, aga oma silm on ikka kuningas) ja natukene pudi-padi veel, siis ongi kõik justkui olemas ja valmis.

Saab jalgratta keldrisse ära viidud ja natuke koristatud, siis tuleb ka voodi kokku panna. Arvatavasti toimub ka see lähima paari päeva jooksul.

Emaks saamise rõõmud on tegelikult kõigest muust päris suure kaarega üle.

Ongi vast õige aeg lõpetada ja magama sättida.

Ent vastused küsimusele on siiski väga teretulnud. Ma ju tõesti tahan olla parem kui mitte parim. )

Täpselt nagu see kutsikas, tahaksin minagi Sulle otsa vaadata ja sama küsimuse esitada ning ka vastuse saada.
Tean, et Sa hoolid minust, aga see vist ongi kõik. Oled meiega kohustusest ?
Olen juba kõike proovinud ja nüüd hakkab see natuke masendavana tunduma… Mida ma ka ei teeks, mulle tundub et Sa oled minust eemal. Lootusetult eemal. Võid ju istuda teiselpool lauda, vahel isegi kõrval, aga ikka on tunne justkui ei oleks Sa minuga…

Mul on tunne, justkui jääksid siiski püüdmatuks. Miks on see nii ?

Täna üritan veel viimast korda, aga kui tulemus on sama, siis ma enam ei tea, mida ma tegema pean. Kui Sinult midagi küsin, vaatad kurbade silmadega otsa ning vastad et viga ei ole mitte minus vaid Sinus ja selles et oled selline joodik ja jobu… Tähendab see siis seda et Sa armastad teda ?

Nüüd tundsin, kui seda kirjutasin, eelmis lauset ma mõtlen (pigem küsimust), kuidas see haiget tegi… Mis siis kui vastaksid jaatavalt ?  Olin nii meeleheitel üks õhtu, et katsetasin ennustamist- täringutega. Algul tundus see naljakana, sest kuidas saavad täringud vastata mu elu puudutavatele küsimustele. Alustasin elementaarsete asjadega, millele tean isegi vastust, ent kaks vastust ei andnud mulle rahu… Kas Sa armastad mind ja kas oled truu… Vastused pidid olema jah või ei, väidetavalt, aga nendele küsimustele sain huvitavad vastused. Esimesel juhul: võib-olla jah ja võib-olla ei… Ning teine vastus: Sa ei tohi teada… Hmm ?

Mõnikord oleks kõik justkui korras, teinekord näib et midagi on kapitaalselt valesti, ent mis see miski on, seda ma välja mõelda ei suuda. Üritan endale tegevusi leida ning otsida et mõtlemisele aega ei jääks. Võin vabalt kõike endale ette kujutada, aga kui ei kujuta ?

Ent mida see hala aitab, mitte midagi.

Kui kuskil on keegi ja see keegi oskab mu küsimusele vastata, ning seda sissekannet peaks lugema, siis palun, vastake küsimusele: kuidas teha kindlaks kas ta armastab mind ja mida teha selleks et olla parem naine ? Ma väga palun, sest oma peale siinkohal loota küll ei saa.

Aitäh juba ette !

Nüüd ma juba ei tea sedagi mis on armastus… Tean, et see on midagi, mida ma ei tahakski et ta sõnades väljendaks. Kui iga päev korrutataks, et kallis ma armastan Sind ja oi kuidas ma Sind armastan, see muutuks tüütavaks, isegi ahistavaks ja üldse ma usun, et ma ei usuks teda siis..

Ehk on see mu enda sisemine dilemma ja tegelikult ta siiski armastab. No milleks muidu elada minusuguse maakeraga koos ? Sellepärast ainult, et me poja saame, see ei tasuks ära kogu seda närvikulu. Kui oleksin talle ükskõik, ei tuleks ta ööseks koju.

Viimasest korrast kui küsisin et mida ma valesti teen või olen ma siis nii hull mõrd, on nii palju kasu olnud, et ta tuleb vähemalt koju siis kui lubanud on ja kui ei tule mingil põhjusel, helistab vähemalt. Nii et miks ma siis üldse virisen ? Kui ma isegi teaksin.

Ilmselt juhtubki nii kui mulle liiga palju vaba aega anda…
Tänasest hakkan paremaks naiseks. Just nii, TÄNASEST. Nüüd kohe, kui selle sissekande lõpetan hakkan tegelema iseenda muutmisega. Kasvõi mõtlen enne mida… millest mõtlema hakkan. St üritan ka oma mõtlemist kontrollida. Kõlab ehk imelikult, aga elu on mõtlemise tulemus.

Too õhtu olin üsna endast väljas ning uskusin, et nii mõnelgi küünikul on õigus ja võitlen tuuleveskitega, ei suutnud teised teda muuta, ei suuda ka mina seda teha.

Ärkasin iga poole tunni tagant ning vaatasin kella ja lootsin et ta on kodus. Kell seitse suutis kass mu nii üles ajada et otsustasin talle ka sõnumi saata. Tuju oli alla nulli… Palusingi temalt, et ütleks ausalt kordki, mida ma valesti teen või mida ma teisiti tegema peaksin kui tahaksin et ta kodus oleks, saan ma üldse veel midagi teha või on juba hilja. Seda sõnumit oli valus saata, vastust ei tulnud ja ma võtsin padja kaissu ning üritasin uuesti uinuda.

Uskumatu, aga poole tunni pärast oli ta kodus. Esmalt muidugi mõnda aega arvutis ning seejärel tuli magamistuppa. Kontrollis kas magan, istus siis voodi ääre peale ja hakkas vabandama.. Kuna ma ei suuda tema peale nagunii tige olla ja ausaltöeldes oligi suurim hirm see, et ma ei saagi enam midagi paremaks muuta ja ta ongi jäädavalt läinud, siis palusin tal kuss jääda ja kaissu tulla. Temast kallimat lihtsalt ei ole.

Üldse on tulnud palju inimsuhetele mõelda ning mõistsin, et mul ei ole põhjust virisemiseks. Mul on keegi, kes kallim kõigest ja kõigist. Mida siin veel hädaldada. Tuleb olla õnnelik, sest mul on nüüd kõik mida kunagi soovinud olen.

Eile uurisime ka oma tuhkruneiu võimalusi tuleviku suhtes, ehk siis kaalusime variante, kas minna temaga operatsioonile või mitte. Kuna paljudel tuttavatel on ostetud kutsikas soovitatud steriliseerida/kastreerida, kirjutasin ka mehele kellelt Pätu saime, et kes on ta vanemad ja mida tema soovitaks. Sain vastuse, et tema tuhkrupaar on pärit Venemaalt, st nii ema kui isa elavad koos tema juures.

Juurde lisas, et steriliseerimise küsimus on puhtalt meie otsustada. Tehes operatsiooni ei ole jooksuaega ega kutsikaid, ent kui jätame talle nö loodusrõõmud alles tuleb kindlasti kaaslane leida, ning taaskord kaks valikuvarianti, kas võtame isase koju või otsime kuskilt mõne tuhkrupoisi. Samas kui võtta veel üks oleks justkui lihtsam. Mõlemad oleksid omad ning omavahel ka tuttavad siis ja ei oleks ühel üksinda igav, sest kassist meil suuremat asja seltsilist ei ole- sai ühe sussu ja nüüd hoiab nii palju omaette kui vähegi võimalik. Naljakas, aga mis parata.

Otsustasime oma Pätule jätta täisväärtusliku elu elamise võimaluse, kass on nagunii steriliseeritud ja tema jooksuaeg peaks ka tunduvalt rahulikumalt mööduma. See, kas hakkame poisse mujalt otsima või võtame kunagi hiljem endale ühe veel juurde, see selgub aga peale poja sündi .
Tuttavatel on kõigil kas isased kastreeritud või siis ühel on mingisugune huvitav nõue: emasel peavad paberid olema. Milliseid pabereid ta aga mõtleb on mulle arusaamatu.. Esiteks sellepärast et ma pole tuhkrutega enne Pätut üldse kokku puutunud ja tuttavate väitel, kellel sellised loomad on, puudub ka ettekujutus. paber, mis kinnitab et ta on Eesti Tuhkrute Liidu tuhkur ? ostu-müügileping või mõtleb ta täiesti tavalist ja elementaarset passi ? Saa sa siis aru ja tema ise nendele küsimustele ei vasta.

Nüüd olen vist tõesti selline rase, nagu tavaliselt ette kujutatakse: suure kõhuga vinguja.
Tahtsin perekonda, tahtsin koduloomi, tahtsin Sind ja tahtsin meid, tahtsin ja tahan siiani.  Ometi ei taha ma ka päriselt vinguda, muidu helistaksin Sulle või saadaksin järgmise sõnumi, aga sellel ei ole mõtet. Küsisin, millal tuled, vastasid et kauaks ei jää. Mitte liiga kauaks kui täpne olla.

Veerand kaksteist saatsin Sulle sõnumi, et teada saada, millal umbkaudu kodus oled, vastust ootasin pool tundi- seda ei tulnud. Kannatasin 15 minutit ja otsustasin helistada, et küsida. Sa ei vastanud kõnele. Ütled et hoolid, et armastad, Su silmades on kurbus kui keegi räägib midagi meie kooselu võimalikust lõpust. Ometi jäävad mu sõnumid vastuseta, nagu ka paljud kõned. Küsimustele, millal tuled, vastad põgusalt.

Kui varem oleksin taaskord patju oma pisaratega niisutama hakanud, siis praegu ma seda ei tee. Pole tunnetki, et seda tahaksin. Mul on Pätu, kes oma armsusega suudab tuju üleval hoida ja mul on pisipoja, kes iga kord kui Sinu peale pahane olen või nutta tahaksin valust või igatsusest, mulle ribidesse surub justkui andes märku et vähemalt tema on mul olemas ja milleks siis negatiivsed emotsioonid.

Vaatasin täna ka meie kohalikke noori.. Kas asi on mu fantaasias või milleski muus, aga K. ja A. suhe paistab olevat üsna kehvas seisus… Kui varem olid neil pildid, kus nad olid koos ja õnnelikud, siis A. on need kahekesi olemise pildid hoopis kaotanud ja K. on kuidagi õnnetu näoga. Last nimetab ta küll inglikeseks ja seda siirusega, aga muu… Loodan, et see on tingitud väsimusest ja sellest et uue eluga kohanema peavad.

Täna märkasin et oled kuidagi rõõmsameelsem kui viimastel päevadel. Ent samas minu heameelt selle üle varjutab tõsiasi et mida enam aeg õhtupoole liikus, seda parem näis Su tuju ning kui teavitasid ukselt et välja lähed, suvatsesid seda teha viimasel minutil ning mu küsimusele, millal tuled, vastasid et mitte liiga hilja.

Loodan, et see on tõsi. Ma ei tea kuidas Sinuga on, aga ma olen mõtlemisega päris palju tegelenud. 1. kuidas kodus asjad paika peaks sättima, sest usu või mitte aga ühe pisipoisi sünd on juba päris lähedale jõudnud. Enam ei ole jutt kuudest.

Nurgas on veel voodi, mis ootab kokkupanemist, ent ma arvan et tean kes selle ära peab tegema. See sama inimene, kes siin praegu kodus on.

Uriseks, aga ma tunnen et ei jõua. Mul ei ole mingit isu Sinuga sellest kõigest rääkida, sest tean et see viib tülini ja nii raiskame vaid aega. Sinuga tülitsemine sellistel teemadel kestab vähemalt päeva. Päeva, mille saaksin muule kulutada. Millelegi kasulikumale.

Sa ju tead, et ma ei kannata lõpmatuseni. Praegu on Sinu poolt Pätu olemasolu ja pisikese peagi saabuv sünd- need hoiavad mind tegevuses ja ei lase negatiivselt mõelda.

Ent kui Sa peaksid seda lugema, siis palun, mõtle nüüd järgnevale ja ole oma peaski iseendaga aus. Andestasin Sulle Su mehelikud vajadused ja selle et nende rahuldamiseks oli vaja mitut neidu ning et Sa mulle midagi ei rääkinud, ma ise ka Sulle ütlema ei tule, et tean. Milleks ?

Ent ka minul on ehk naiselikud vajadused. Mina suudan need alla suruda, sest seks ei ole kõige olulisem siin ilmas ja ma ei kujutaks ette seda, et kuskil kellegi teisega koos oleksin ning siis Sinu juurde tagasi tuleksin. Ei iial. Mu vooruseks peeti lojaalsust. Seesama voorus on mu suurim karistus ja piinaja. Sest vaata, kui ma ei oleks selline, saaksin teha nagu Sina. Aga ma ei tee seda. Ei ürita ka mitte. Enne kannatan ja urisen selle arvelt ehk rohkem kui peaks.

Arvan et peale tunni möödumist mu kõnest ei ole mõtet enam midagi loota ega mõelda. See ajab mu vaid tigedaks. Saan tigedaks iseenda peale. Siililegi selge, millega Sa jälle tegeled. Samal ajal kui ma lolli mängin, Sulle sõnumeid saadan, Sind koju ootan. Mul hakkab endast kahju. Mitte kellelegi ma enam midagi ei räägi. Kõik see ei tasu ennast ära. Mind hakatakse vaatama nagu mingit õnnetut looma, kes piinleb ja hakataksegi urgitsema, kuidas nüüd on ja kas nüüd on parem. Mulle EI OLE seda vaja ! Nii et kallid “heategijad” ning “heatahtlikud inimesed” kui teil on õnnestunud mind nii nurka suruda et otseselt kurtnud, hädaldanud, halanud olen, siis teadke et ma soovisin vaid sel hetkel rääkida ja mitu kuud hiljem samal teemal surkima hakata- see teeb rohkem kahju kui kasu.

Enne olen vait.

Praeguse tempoga olen kindel, et sel ajal kui Sind vajaksin pole Sind kodus. Jääb vaid loota et võtmed sel päeval Sul kaasas on, et koju tagasi saaksid ja et loomade eest hoolitsed. Muud ma Sinult enam oodata ei suuda. Sul on aega u 28 päeva, et mu silmis oma mainet tõsta… Praegu ma küll tahan Sind uskuda, aga ei suuda ja see teeb haiget.

Palun Sind, kui armastad, muutu. Ma ei oska enam midagi teha… Tahtsid last, poissi.. Ta on olemas, ta kasvab mu kõhus ja varsti sünnib aga Sinu käitumine ei väljenda just rõõmu.. Ehk teen ka lihtsalt ise sääsest elevandi. Ent kui aasta lõpuni on olukord sama, siis… Siis saad teada millele olen päris mitmed unetud ööd mõelnud, ning samal ajal patju nätskeks nutnud.

Palun Sind, kui hoolid, näita välja !

Kallis,

ma ei tea kus kohast alustama peaksin või mida ütlema…
Tunnistan, et vahel kui Sind kodus polnud suhtlesin Sinu eksiga. Ei oska Sulle öelda miks see nii on, aga tema jutud sellest kui halb ja vastik Sa oled ning mida kõike Sa valesti tegid kui te kaks koos olite, need jutud tekitavad minus iga kord igatsustunde. Isegi kui Sa tõesti vaid korraks välja oled läinud, tunnen et tahan Sind kallistada, lihtsalt Sinu lähedal olla ja öelda et armastan.

Mõtlesin just et mida ma tegema peaksin ajani kui koju jõuad, kui helistasid. Olin just eelmise sissekande ära jõudnud salvestada ning seda muutma hakata ka polnuks enam mõtet ent seda rõõmu endas hoida ma ka enam ei suuda. See on ju suurepärane tunne või mis ? Tunne et kõike rõõmustavat ja head on nii palju et kui seda kellegagi jagada ei saa läheks justkui lõhki.

Miks ma rõõmustan ? Esiteks sellepärast et mul on tõesti maailma parim mees: Sina, teiseks me saame poja, meie kallis Sten peaks ennustuste kohaselt ju kuu aja pärast sündima, kolmandaks on meil Krissu ja Pätu, meie vahvad karvased sõbrakesed, kes alati tuju heaks suudavad teha. Üks neist küll ka mehiselt pahandusi kokku keerata, aga ta on ju ikkagi siiam.

Rääkisime Su eksiga paar päeva tagasi messeris.  See oli armas. Mõtted läksid sellele kuidas me Sinuga tutvusime, suhtlesime ja lõpuks kokku jäime…
Meie vestlused autos.. Esimene oli see, kus tundsin et Sinus on midagi sellist, mis mulle väga meeldis. Midagi, mis tõmbas mind justkui magnetiga. Sa olid kuidagi täiskasvanule omase suhtumise ja jutuga, Sul oli oma maailmanägemus, Sa kuulasid ja meil oli Sinuga palju ühiseid jututeemasid… Erinevalt sellest, kellega sel ajal koos olime. Sa ei hakanud moraali lugema, et joon… Sa ei öelnud et ma muud ei tee kui virisen, kuigi tegin seda sel ajal ikka kõvasti. Kuulasid mu ära, rääkisid endast ja andsid nõu. Sa tundusid nii täiuslik, et iga kord kartsin Sinust lahkuda, olgu siis minutiks, tunniks või päevaks.

Kui läksid tüdrukuid ära viima, kartsin et Sa ei tulegi tagasi… Kui hiljem telekat koos vaatasime kartsin teisse tuppa magama minna, rääkimata majast lahkumisest, sest kartsin et kui ärkan Sind ei ole enam…  Tahtsin Sinust lahkuda ent samas kartsin ka seda, et Sind kuidagi tüütama või ahistama hakkan või ehk pealetükkiv olen..

See õhtu kui mu kasuisa (selleks jääb ta minu jaoks alatiseks) mu eksile ütles, et jään koju kuna meil on perekondlik õhtu ja ta ei luba mind mitte kuskile… Rääkisime Sinuga autos… Mul hakkas jahe ja Sa hoidsid mind soojas. Kartsime et keegi võib midagi näha ja üritasime kõike oma arust saladuses hoida. Võtsid mu käed oma kätte… Vaatasime lumesajuses öös taevast (autoakendest välja muidugi:)) ja Sa ütlesid et oled vaba… et tahad kunagi perekonda… Ning sedagi, et minul on ju keegi… Selle lausega tegid Sa mulle selgeks, et kui Sul minna lasen, teen saatusliku vea.

Minu õnnehetked olid sel ajal koos Sinuga. Su lõhn ajas pea sassi ja võitis mu südame, Su silmad, oi need olid ilusad (on siiani), Su hääl oli muusika mu kõrvadele, kuhu Sa ka ei läinud tahtsin Sinuga koos olla.

Siis mõistsingi, et olen oma saatusemärguanded saanud ning kui neid eiran, ei ole mul kedagi teist süüdistada. Olla mehega, kes mind mitte millekski ei pidanud, kes ei saanud minust aru, kes ei tahtnudki aru saada.. Ta oli lihtsalt liiga noor. Ent Sina, Sina… Sa oled minu kallis.

Oma sõbrannade ja tuttavatega Sinust rääkides ütlesid nad alati, et ainuüksi mulle otsa vaadates võivad nad öelda et ma olen kõrvuni sees ja rohkemgi veel ning et nad pole mind sellisena kunagi näinud. Paljud noomisid ja hoiatasid aga ma eirasin kõiki reegleid ja hoiatusi, sest olles see kes olen ning käitudes nii nagu paremaks pean, tundus palju lihtsamana. Kui see tähendanuks Sinu kaotust, teadnuks ma siis et just iseenda lolluste pärast läks kõik nii.

Üllatus-üllatus, aga ma ei kahetse mitte kui midagi ! (-:

Kui Sa oma kõne lõpus korra vaikisid ja ütlesid et olen kallis, ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Ma olen õnnelik ! Nüüd ma tean ja tunnen taaskord et Sa tõesti armastad mind ja tahad perekonda. Soovin minagi, et varsti koju jõuaksid, ent palun Sind, ole ettevaatlik ja pigem rahulik. (:

Meie ootame Sind ju alati, ükskõik kui kauaks Sa ka ei jääks. Sa oled parim ! Ükskõik mida ma vahel ei mõtleks või kui palju haiget mulle ei teeks teadasaamine et oled nö paha peal käinud, Sa ju tead, et ma annan Sulle andeks. Ja lõpuks tuled Sa alati koju.

Musi, Sa oled parim võimalik mees, ma mõtlesin neid sõnu siis tõsiselt ja mõtlen siiani: “naisel, kes Sinuga koos on, on vedanud,” sest see naine olen mina ja ma tean täpselt kui õnnelikuks Sa mu teha suudad. Lisaks oled Sa maailma parim issi, anna ainult natuke aega ja Sten ütleb Sulle need samad sõnad.

Me armastame Sind !

Akon- Dangerous…
DJ Raaban- Anima Libera
Niki- Liisa
Mr. President- Coco Jambo
Ja paljud teised jäävadki Sind ja meie algusaegu meenutama. (L)

Hmm millest alustada… ?
Esmaspäeval käisin siis arsti juures… Taaskord ebameeldiv kogemus, olen üdini tänulik naisele, kes mulle tookord aja mu praeguse arsti juurde pani. Nood teised kaks.. Ütleme nii, et nad ei kannata mingisugust kriitikat. Esimene ei suutnud analüüside lehelt välja lugeda, et paluti korrata ja teine kas ei kuulanud mida ma ta küsimustele vastasin või ei mäletanud enam, mida küsis. Igatahes pidin samale küsimusele vähemalt kolm korda vastama.
Leppisin ka tuttavaga kokku, et olen tuhkruplikaga väga nõus- lubas, et saan Balti jaamas oma uue sõbra kätte.

Tegelikult oli see päev üldse imelik. Esmalt ootasin oma teistpoolt koju, kes aga ei jõudnudki enne mu lahkumist tagasi tulla.. Jõudes Türile suutsin ühe tahmase ent muidu valge koeranässi välja vihastada kui julgesin öelda, et ta näeb väga armas välja. Oli teine argliku olemisega, aga niipea kui temast möödusime, lõi mulle lõrisedes hambad kanda. Õnneks mitte midagi hullemat kui pisike ehmatus.

Tahtsin bussiga linna sõita, et saanuks isale plaadid tagasi viia ja niisama linnas ringi vaadata. Ei õnnestunud ka see plaan. Väikevend hakkas nutma ja jonnima ning otsustasin siis ema ära oodata ja rongiga minna- positiivset oli nii palju et sain tuhkru kojuviimiseks puuri moodi asjanduse ja kuivtoitu.

Rongiga oli samuti anomaalia. St kaudses mõttes- pidime seisma Kohilas mõnda aega (öeldi vaid, et teadmata aja)… Poleks hullu midagi olnud, aga rong Paldiskisse väljus 19.20 ning selle peale jõudmine tundus utoopiana. Tibatillukene lootuskiir kustus kui aknast välja vaadates nägin kuidas see juba uljalt jaamast väljunud oli.. Paar minutit enne õiget aega. Oi kuidas ma sellist asja ei kannata.

Natuke enne jaama jõudmist helistas meesterahvas ning teavitas, et on tuhkruga juba jaamas ootamas mind. Väga rõõmustav. Lootsin et jõuan veel bussi pealegi. Aega näis olevat. Siis helistas mu mees, kes teavitas mind et on teel Pärnu poole ja kui ma millegagi koju ei saa, võivad nad sõbraga linnast läbi sõita ja mu peale võtta… Lootsin et seda vähemalt vaja pole.

Rong jõudis õnnelikult jaama, lidusin ühena esimestest kiiresti välja, et oma sõbrake kätte saada ja bussi peale joosta. Mees, kellelt ta sain oli väga sõbralik, andis kaasa neiukese hommikusöögi, vitamiinid ning kirjad, mida ta sööb. Lisaks ütles, et kuna pisike on vene sugemetega ei ole tema steriliseerimine kõige olulisem, kui kodumaalt sobiva paarilise leiame. Tore, sest nagu selgus minu loomaarst seda operatsiooni ei teegi.. Hakka veel kuskile kaugemale ronima..

Pisike sai nimeks Pätu ja ma olen temast vaimustuses. Ma ei tea, kas see on seotud raseduse või millegi muuga, aga see pisike loomake on tõesti mu südame võitnud. Rõõm on suur nähes et ka kass temaga soojasid suhteid hoiab ja tuhkur samamoodi.

Igasugune informatsioon internetis jäi minu jaoks aga puudulikuks ning tekitas väärusaamasid. 1. pidi tegu olema pikemat kasvatamist vajava loomaga, kes nõuab järjepidevust. Vastuväide: minul pole Pätuga siiani mingeid probleeme olnud. Tegi kohe selgeks, kus kohta tema hakkab oma hädasid ajama ja minu enda probleem on sinna liivakast hankida. Sai eile oma liivakasti ja hädad maandusid ka kõik sinna.
2. pidi see loom haisema ning juhul kui teda ehmatada või talle haiget teha “laseb sussu”, mis pidi koledal kombel haisema. Ei tahtnud katsetada, aga ta suutis ehmatada ning selili kukkuda ja ise veel küüntega teki külge kinni jääda, nii et ta ei saanud aru mis toimub ja tegi selle asja ära… See hetk ma ehmatasin ka ise. Haisu kui sellist ma taaskord nii ei nimetaks. No oli jah midagi aga aknaid sellepärast nüüd küll meelehetlikult avama ei pidanud ja hommikuks oli see kadunud. Ei olnud üldse midagi võrreldes selle kisaga. Vot selle eest oleks küll keegi hoiatama pidanud et ta niimoodi “ruigama” hakkab. Pigem karjuma, aga me elukaaslasega nimetame seda nüüd naerdes ruigamiseks.

Üldiselt olen ma temaga väga rahul. Viisakas ja tubli loomake. Tema lõhn aga.. Mõtlesime mehega tükk aega kuidas seda võhikutele iseloomustama peaks peale sõna “spetsiifiline”… Ükspäev sai poest ostetud õuna-piparmündi mahla ja vot tuhkrul on väga sarnane lõhn sellega mis sealt pakist tuli. Ei ütleks et ebameeldiv, aga lihtsalt omapärane. Ja no ausalt, isased kassid haisevad ikka tõsiselt rohkem kui vähemalt meie emane tuhkruneiu. Isaste kohta ma muidugi ei tea.

Nüüd aga parim osa.. Eilne ultraheli. Arst hilines natuke ning kui me emaga ukse taga nalja tegime, et pisike peab nüüd jalad laiali ajama, et me ikka kindlalt teada saaksime kes ta meil on.. kabinetis ajas arst mind tõsiselt naerma- ta on alati selline mõnus ja sõbralik olnud. Küsis kas tean sugu ning kas tahan teada- muidugi tahtsin ja tema siis teavitas rõõmsa häälega et no siin küll eksida pole võimalik, poisil jalad laiali ja till püsti. Andke andeks, aga see ajas naerma.
Tundsin, et olen üliõnnelik, mul on väga vahvad koduloomad, maailma parim mees ja pisipoja, kes kõhus kasvab.

Ma ei tea, kas sellega on seotud see, et lapsepõlves peale isaga tulevikust rääkimist nuttes oma tuppa palvetama jooksin (esimene kord kui midagi sellist tegin), ning palusin et kui ma just PEAN kunagi mehe leidma ja abielluma ning täitma seda KOHUSTUST ja temaga seksima ja lapse saama siis ainult ühel tingimusel: ma pean poja saama, muidu jääb see kõik ära.

Praegu ajab mind ennastki naerma, et lapsena nii mõtlesin. Justkui olnuks mehega kooselamine ja muu sinnajuurde käiv suured kohustused ja midagi ebameeldivat. Kus kohast tuli aga tingimus, et poja pean saama, seda ma tõesti ei tea. Mingisugune eelistus oli ka nüüd, ent ka tütre üle olnuks ma õnnelik.

Pätu ei suutnud ehk mu meest koju tagasi tuua, aga eilne uudis sellest et poja saame muutis teda küll. Või vähemalt otsustas ta taaskord hakata välja näitama et hoolib. Kui ta enne oli arvuti taga või väljas siis nüüd otsib rohkem lähedust ning näitab välja soovi koos olla. Üdini positiivne. (-:

Meie pisike tuhkruneiu on ka tema südame sulatada suutnud. Jooksis kiiresti teise õnnetusi koristama ning talle süüa andma. Koristas ka sellepärast et mul ei ole ikka mugav kummarduda ja käpili mööda põrandat pabulakesi taga ajada.

Lubas esimesel võimalusel tuttavatelt uurima hakata, kas nende tuhkrud on isased ja kastreerimata ning kus kohast need soetatud on, et Pätule juba varakult keegi valmis vaadata- muidugi ka võimalikult lähedalt et vajadusel loomakesi hoiule jätta, kas võtame poisu enda juurde kui pererahval vaja kuskil ära käia või jätame enda oma nende hoolde, mida ma praegu hästi ette ei kujuta. Kassigi ei tahtnud kellegi juurde viia. Maksimaalselt tegin ikka nii et saaks temaga koos olla.

Segane loomaarmastaja nagu ma olen.

Mõtlesin et olen tugevam kui seda tegelikult olen…
Eile, mil mu sõbranna siin oli… Oli mul mees kelle järele igatsenud olen. Lahkus sõbranna täna.. Ja jälle ei näe ma Sind. Kui helistan, ei vasta Sa mu kõnedele. Kui midagi küsida tahan, jooksed teisse tuppa ent ütled et kuuled ka sealt mida ma räägin…

See kõlab ehk utoopilisena, aga ma igatsen Su järele… Kui ka koju jõuad ei ole Sa enam see kes enne… Tuled, oled ja lahkud. Oled vaid hetke. Jõudsime järeldusele et meie kodus pole ruumi koerale ja arvatavasti jääks puudu ka ajast temaga jalutamas käia.

Homme lähen arvatavasti meie tuhkrukutsika järele. Naljakas. Ütlesid et tahad seda looma nii väga, olid õnnelik kui kuulsid, et mu tuttav enda omale nädalaks hoidjat otsis… Mõtlesin täna, et kui Sulle räägin võimalusest päris oma kutsik saada, oled rõõmsam, ent Sul olnuks justkui ükskõik. Väitsid jah et oled õnnelik, aga olekust seda ei paistnud. Ukse vahelt ütlesid vaid et saadki enda autole maskoti ja lahkusid jälle…

“Korraks”, see sõna on saanud liiga vastumeelseks. Kui näen, et vahetad riideid või oma võtmeid otsid, tunnen et tahaksin nutta. Rõõm oli ajutine kui arvasin et Sa temaga enam ei suhtle. Ma olin eile tõsiselt õnnelik, aga kas see jääbki nii ? Jääbki mulle vaid mälestus meist ? Jääbki mulle vaid see korraks. Kasutad seda väljendit lausetes: “ega Sa pahane ole kui ma KORRAKS välja lähen”, “ta tahtis mind korraks appi”, “ma käin korra väljas”… Isegi kui tuled peale seda ühte korraksit, järgneb sellele uus lahkumine.

Oma mõtetes olen esitanud korduvalt küsimusi, mida keegi ei kuule, millele ei oskakski keegi vastata. Kas Sul täiesti ükskõik, kas Sind ei piina vahel mõtted et ehk ma kannatan, sest tean Su käikudest rohkem kui tahaksin ? Kas Sa ei mõtle sellele, et ehk tahaksin ma Sinuga koos olla…?

Eile olin ma niiii õnnelik, et ma ei saa seda sõnadesse panna. Sa kuulasid, rääkisid, olid olemas ja märkasid mind. Eile ma tundsin et armastad mind.

Palun. Ma olen segaduses. Palun ütle mulle, kas Sa veel armastad mind ? Ma enam ei tea. Ma ei oska ise sellele küsimusele vastata. Kuniks vastasid mu sõnumitele ja kõnedele teadsin et hoolid minust. Nüüd ma enam ei tea. Kui keegi räägib midagi lastest või justkui juhiks Su tähelepanu minule, muutud kuidagi imelikuks. Tunned Sa end justkui vangistatuna ? Tunned, et PEAD millegi eest vastutama ? Kallis, Sa ei pea. Sa ei pea mitte midagi. Kui sunnid end minuga viisakalt rääkima, sunnid end muudekski asjadeks, siis on Su käitumisest aru saada et Sulle see tegelikult ei meeldi.

Kui Sind vaevab miski muu, siis ma palun Sind, räägi, sest praegu on mul tunne et mina olen Sulle mingisuguseks koormaks. Millekski mis Sind häirib. Mul on tunne justkui oleksin Su kaotanud…. Kui see nii on, siis nüüd mõtlen tõsiselt: Palun mine… Mine, sinna kuhu Sa tahad, mine sinna, kus oled õnnelik. Kui sinna jõudes tunned et miski justkui kutsuks Sind meie juurde, siis tule. Ma ootan Sind. Aga sellist justkui sunnitud käitumist… See teeb haiget rohkem kui teeks Su lahkumine. Lahkumisvalu oleks ühekordne, aga see piin on pidev.

Ma tean, et pean kannatama ja olema olemas ning mõistev. Tean, et on veel asju, mis Sinu sellist käitumist põhjustada võivad. Ausalt tean. Polnuks eilset, arvaksin ma teisiti, ent eile mõistsin paljutki. Sest eile Sa ju rääkisid. Saan aru, et Sul ei ole lihtne. Aga palun saa aru, et mul on sellest ükskõik. Minu jaoks on oluline vaid see et minu jaoks olemas oled.

Rääkisid eile meie esimesest kohtumisest. Su pilgust mõistsin, et kartsid mu vastust. Ent kui ütlesin et jätkuvalt ei kahetse ma mitte midagi ja mõtlen siiani oma toona öeldud sõnu tõsiselt, nägin Su silmades rõõmu ja seda et kahetsed tehtud vigu. Ma olen valmis kõik unustama. Midagi polegi valesti kui meiega oled ja siin olla tahad. Sina oled osa mu perekonnast.

Aga pole viga. Kuniks mul on võimalus end siingi väljendada, teen seda. Peale iga korda hakkab justkui natukenegi kergem, ning suudan edasi olla. Ma loodan, et saad üle sellest mis Sind vaevab ning leiad minu jaoks aega. Kui oled eemal süümepiinade pärast, siis paganama pihta, seda pole vaja ! Ma tahan Sind armastada ja hoida. Ausalt.
Palun Sind, palun luba mul Sind armastada ja hoida. Luba mul end Sinuga koos vabalt tunda. Luba mul Sulle andestada ja andesta iseendale.

Vaata mu silmadesse ja näe, et ma armastan Sind ja tahan olla vaid Sinuga. Kui vahel kuskil mujal olla tahad, siis mine. Loodan vaid et ma ei eksi kui südames usun et Sa tagasi tuled. Ma vaid armastan Sind. Kogu oma südamest. Mäletad, tookord kui lahkusid ja ütlesid et ei naase enne kui mu sõber läinud on… See hetk Sa mu taltsutasidki. Sa andsid mulle vabaduse ja ma tundsin, et tahan olla vaid Sinu kõrval. Tunnen seda siiani. Sinuga koos, ainult Sinuga koos olen tervik.

Esimest korda elus ma saan aru, mida tähendab andestamine, usaldus ja armastus. Ma tean, sest mul oled Sina. Seda kirjutades on mul tunne et isegi kui tahad sedasi, täpselt samas tempos elada kuni lapse sünnini, pean laskma Sul seda teha, sest ma armastan Sind. Sest tookord oli Sinul valus ja Sa kannatasid, aga Sa lasid mul ise otsustada,mida tegema pean. Nüüd on minu kord lasta Sul Sinu asju ajada.

Kallis, palun tule vaid mõnelgi ööl koju… Lase mul end kaisus hoida ja nii uinuda. Ah kui ma vaid saaks kuidagi öelda kui palju Sa mulle tähendad, kui ma vaid saaks kuidagi näidata kuidas ma Sind armastan. Sa oled maailma parim, sest Sa oledki minu jaoks maailm !
Ma saaksin ka kindlasti Sinuta hakkama, aga see oleks poolikult elamine, midagi oleks alati puudu. Ma vaid palun, kui Sa veel ei mõista et Sa aru saaksid, kui oluline minu jaoks oled, ning kui sama tunned mis minagi, siis palun, tule koju.

Oh jah. Vot selle kõige pärast ma Sinu peale tige olla ei saagi. Isegi nüüd mu silmad säravad ja südames on imelik tunne- ma armastan Sind !

Vahepealsest siis nii palju et…
Eile öösel ma magada ei saanud, asi ei olnud ainult läbielamistes, pigem selles et mingi pisik on kallale roninud…

Kui juba peaaegu uinusin sain sõnumi ühelt neiult. Ta sai minust aru ja väitis et temalgi on mees ja lapsed ning kunagi midagi oli, ent enam mitte, sest ta ei taha ise kannatada. Ei usu eriti teda aga hea küll. Ta vähemalt teadis et olen olemas.

Teiselt neiult ei tulnud mingit tagasisidet ja mul on ükskõik. Tean vaid, et selle inimesega silmast-silma kohtumine ei oleks nii ilus.

Istusin hommikuni diivani peal ja mõtlesin. Igasugu asjadest ja nendest sõnumitest.. Kell viis sain ta eksilt sõnumi, kuidagi jõudis info ka temani. Suhtlesime omavahel, aga tema eesmärk meid kahte lahku ajada nurjus. Miskipärast tundsin et igatsen oma mehe järele palju rohkem kui arvasin. Saatsin talle ka sõnumi, et loodetavasti teab, kui kallis ta mulle on. Ei oodanudki et ta koju tuleb. Öösel ärkasin vaid mingi õudusunenäo peale ning päris üles äratas mind see, kui teda otsisin. Avasin silmad ja mõistsin et selles voodis pole kedagi, keda kaissu võtta, peale kassi. Kuna see unenägu millegipärast väga õudne oli, lohutas ka kassi olemasolu piisavalt..

Täna on ta kuidagi sõbralikum kui eile. Lubasin ta jälle välja tagasi. Ma ei suuda tema peale tige olla ja kui nüüd loobuksin teeksin vea. Mõtlesin sellele, mis oli algul ja mis meil nüüd on… Edusammud on täiesti märgatavad. Kui varem nägin teda ehk kord nädalas siis nüüd iga päev. Hullematel juhtudel tunnikese, ent pole viga.

Avastasin ka selle, et mu mees on oma käitumist muutnud. Vähemalt põhimõtteid ja olgu kuidas on, see meeldib mulle.

Mis iganes ka ei tuleks ei taha ma temas kahelda. Tema eksiga suhtlemine on ka vajalik. 1. on ta jutud nii naljakad et ma ei või lihtsalt. Tean ju oma elukaaslase elust enne mind piisavalt ning tean et selle neiu jutud tõele ei vasta. Peale poolt tundi miski aga muutus. Ta ei ajanud mulle enam selliseid mullikesi. Julgustas hoopis võitlema ja nö taltsutamist jätkama. Lubasin et kui sellega hakkama saan otsin ka talle hea mehe. Ei ole küll suurt minu otsida, aga vähemalt suutsin talle tõestada et ma ei ole mingi hull mõrd ja niisama lihtsalt mind mu mehe elust lahkuma ei sunni.

Selle neiuga oleks lihtne tülitseda, aga ma ei näe põhjust miks peaks seda tegema. Hoiame suhteid sõbralikena, ning see on parem. Kui ta tahab minuga hästi läbi saada, hoiab mu mehest ka eemale. Tean, et ta suudaks veel kindlasti üllatada aga see ei huvita mind praegu. Hetkel on olulisemad perekond kodu.

See blondiin neiu, aga… Võiks mu teelt eemale hoida. Oleksin selle eest tänulik. Ühtlasi võiks ta mu mehe elust kaduda. Või ma ei tea ka. Mõtlesin algul et mul oleks lihtne temasarnaseks muutuda. Egotsev blondiin kes arvab et saab kõik… Samas ütleb mu mees alati et ta teab väheseid mõistlikke blondiine ent ühegagi neist ei tahaks ta kunagi koos elada ega perekonda luua. Mida ma siis muretsen ?

Ja kuigi mulle helistati eile ja kanti ette, et mu elukaaslane oli öelnud et tal on kõigest jumala pohhui ja tahab vaid rahu (see pidi tähendama et soovib rahu ka minust)… siis miskipärast tuli ta ju koju ja näitas et hoolib. Ta oleks võinud vabalt käituda nagu varem- uriseda ja üritada tülitseda. Ent ta istus rahulikult maha ja hakkas ise rääkima. Selgitas oma käitumist ning vabandas.

Igal inimesel peavad olema omad käigud, oma tuttavad ja aega iseenda jaoks. Muu hulgas peavad olema ka pisikesed saladused. Igaühel on neid õigus omada. Täiesti tõsi. See ju ongi see, mis ühe suhte elusana hoiab.