Kissu veebipäevik

Ametlik teadaanne: uus veebikodu on valmis! Ja kui hästi läheb, on varsti jälle võimalik blogist ka fotosid vaadata – ruumi seal esialgu jagub;)

Edaspidi ilmuvad postitused siia: http://tsiku.wordpress.com/
Teretulemast:)

Postitused kipuvad jälle tulema kuuajase intervalliga:P
Lihtsalt aeg lendab, päevad on liiga lühikesed, öödest rääkimata, ning vestluspartner on ka õhtuti omast käest võtta, pole otsest vajadust pidevalt “sahtlisse” kirjutada.
Aga vahel tuleb see koht ikka meelde ning siis saab jälle jälje maha jätta endast.

Igasugu küsitud asjad hakkavad tasapisi tulema:)
Huvitav ajahetk on – ees on mitmeid muutusi. Nii neid, mis väga rõõmustavad, kui neid, mis ärevamaks teevad. Ja ilmselt ka asju, mida üldse ei oskagi ette näha.

Üks lähim oodatud muutus on elukohavahetus – viimasel ajal olen niigi oma pesakeses juba ülivähe viibinud. Eks olengi juba liiga kaua ühe koha peal paigal olnud – kvartal vähem kui kaks aastat. Nii pikalt polegi kuskil mujal peale vanematekodu(de) elanud:P Kolimine on üldiselt suur stress, aga kui jääb aega selle mõttega harjuda, kui see on oodatud ja soovitud, kui jääb piisavalt ettevalmistusaega (ehk siis asjade sorteerimise ja pakkimiseaega), siis on see tegelikult omamoodi mõnuski. Võimalus enda minevikus-mälestustes sobrada, oma aja ära elanud asjadest lahti lasta, et jääks rohkem ruumi uuele ja sellele, mis on tõeliselt tähtis. Ilmselt jääb ballast siiski piisavalt suureks (asjainimene, mis teha), aga eks ma annan endast parima;) Taaskasutuskeskused, hoidke alt:D
Uut pesa veel ei ole, aga küll ta õigel hetkel tuleb. Ootused on muidugi kõrged:P Eks varsti tulevad uued uudised selle kohta.

Teiseks tundub, et ka veebikodu tuleb ära kolida, kuna ruum hakkab siin otsa saama. Aga sellest ka juba edaspidi.

Ülejäänud muudatustest praegu rohkem ei räägikski, neile võib pühendada omaette postituse, kui midagi rohkemat ja selgemat öelda on.

Mis veel?
Selle aasta esimene välismaa-trip Soome on seljataga. Külm Helsinki ja Heureka ning unustamatu reede õhtu karaokebaaris (haha).
Üritan siin batsilluste keskel soolakambri ja greibitilkade abil terveksjääda, siiamaani on päris hästi õnnestunud. Ja selg piinab mind vähem kui veidi aega tagasi.
Ja trennikaardid on ostetud – sinna võiks muidugi tiba rohkem jõuda:P Meriton on viimase aja avastus, soojad soovitused.
Veebruar tuleb teatrikuu, loodetavasti jõuab üle pika aja kunagi kinno ka.
Talv, I mean talv, kestab, aga selgroog on murtud – on juba rohkem valget aega:)

Tegelikult tekitas tänane jooga veidi filosoofilisi mõtteid ka ehk siis küsimusi teemal who am I? Kust ma tean, millised on minu enda mõtted-tunded-soovid ja vajadused? Ning millised kellegi teise (lähedaste-ühiskonna) poolt “sisse süstitud”? Ja kas sellist piiri saabki üldse tõmmata – me kõik oleme ju tegelikult oma kogemuste, sh kasvatuse, suhete, kontaktide viljad. Kui poleks neid inimesi meie ümber, poleks me need, kes me praegu oleme. Nendeta ei ole meid. Aga kui palju on meis ikkagi seda unikaalset, algupärast, püsivat, jäävat, autentset, “äraostmatut”? Ja kui palju seda üldse peaks olema?

Ootused. Ma armastan sind, kui sa oled selline ja selline ja teed, nagu mulle meeldib. Istu paiga, ole hea laps, siis saad pärast teha seda, mida sina tahad. Ma tahan sinuga olla, kui sa hakkad mind oma käitumisega vähem ärritama. See kõik ümbritseb meid päevast päeva, maast madalast, kõrge eani välja. Kahtlemata on ka suhteid/perekondi, kus eksisteerib rohkemal määral tingimusteta armastust, aga… Meil on oma vajadused ja me tahame, et teised neid täidaksid. Meil on teistele ootused, nendel meile samuti. Stress ja pidev pingeallikas on seega ellu sisse kirjutatud. Kas ei võiks olla maailmas rohkem sallivust, mõistvust, tingimusteta armastust?

Sõbrapäev tuleb, olgem siis vähemalt sõbrakuulgi armastavamad ja hoolivamad ja andestavamad. Eelmisel aastal sai sel teemal juba pikemalt kirjutatud, seega kordama end ei hakkaks, aga mõtted kipuvad ka seeaasta aktuaalsed olema…

“Ja sama kehtib ka inimeste puhul,” seltas vanamees. “Ei saa üksi nende väljanägemsie järgi öelda, missugune inimene on. Et armastada kedagi täielikult, on vaja näha tema sisemust – loomust, vaimu ehk hinge. Need on asjad, mida välise silmaga näha ei saa. Armastuses saab olulisi asju näha ainult südamega.
Seepärast ei olegi kestvad, armastavad suhted mingi kokkusattumus, need ei juhtu lihtsalt niisama ja need ei ole õnneliku vedamise tulemus. Neid toidetakse ja ehitatakse üles.”
“Kuidas?” nõudis noormees.
“Kui ma olin poiss, õpetas ema mulle kuldse armastuse seaduse,” seletas vanamees. “see oli väga lihtne, ta ütles ikka: “Kui sa tahad, et sind armastaks, pead ise olema armastav.”
Meil kõigil on vägi armastada ja olla armastatud ja luua armastavaid suhteid oma elus. Seepärast ongi nii kurb, kui inimesed valivad elu ilma armastuseta.”
(Adam J. Jackson – Küllusliku armastuse 10 saladust)

Blogimisvaba periood jälle ning tuleb tunnistada, et tihtipeale ei tule ausalt öeldes meeldegi, et selline koht olemas on:) Aga vahepeal ikka jälle tuleb ning siis võiks taas väikese jälje maha jätta.
Eelmine nädal oli suht töine, eks sellel oli oma osa mängida. See nädal tundub ka olevat/tulevat, aga heas mõttes. Ent üldiselt on tööga nii, et lõpuspurt – 3 kuud veel oma projekti seltsis – ja eks siis paistab, mis edasi. Eks tuleb see, mis tulema peab.
Aga vähemalt hakkab paika saama plaan töötamisjärgseks ajaks, ees ootavad soe maa ja maailmaavastamine. Olgu, see kõlas veidi liiga suurejooneliselt vast, aga midagi sinnapoole siiski;)

Tõbedehakatistest olen vahepeal lahti saanud ning olen jälle sportlik. Laupäeval avatud uste päev Arigatos ja pühapäeval suusatamine, täna tavapärane jooga ning homme ilmselt ujuma – tulemused on silmnähtavad:P Ainult unevajadus on niigi talviselt suur ja sport tõstab seda veelgi. Aga see on ju ainult hea tegelikult;) Loodetavasti on mingi hetk ka seda tunda, et vorm paraneb. Aga Arigato spordikohana võtan täitsa plaani, mulle meeldis!

Muudest elamustest võiks välja tuua Avatari ning Spiriti sibulasupi ja veisefilee, mm. Ja need talvised härmas puud! Isegi Tallinnas on ilus… Ja ansambel Andur on hää.

Lugeda tahaks rohkem, mitu head/kiidetud raamatut tahaks see aasta jõuda läbi lugeda, selle võtan ka plaani. Võimalik, et selleks tekib mingi hetk isegi rohkem aega, kui peaks mingi pikem puhkus tulema.
Ilusat muusikat olen ka avastanud viimasel ajal. Kuulake ka.

Kõige halvem, mis te saate teha, on ignoreerida ebakindlaid tundeid ja teeselda, et neid ei ole.
Rahu ei ole mitte konflikti puudumine, vaid oskus konfliktiga hakkama saada.
(Josh McDowell – Armastuse saladus)

Tööl käimine JA töö tegemine mõjuvad vaimsele tervisele väga hästi. Vahelduseks. Kui alternatiiviks on tõbisena kodus olemine ning enda oma mõtetega hulluks ajamine.

Ehk siis selja taga paar kodukontori päeva.. Ei taha tõved mindki täitsa rahule jätta. Aga hea on see, et viimased korrad olen kogu aeg enne jaole saanud, kui asi päris hulluks läheb, ning rohke magamise – punase päevakübara – meetee – citrosepti – gripp heeli – soolakambri abil enam-vähem puhtalt asjast välja tulnud.
Ohtlik värk see sport, lööb keha kohe tasakaalust välja:D

Happiness
To be happy is to be free of fear. Fear is like a toxin that runs through much of our thinking. It feeds on insecurity, feeling of loss, loneliness, inadequacy and attachment. So, learn to appreciate and care for yourself in a way that reflects your real value.
(Thought for today)

Vahepeal on aasta ära vahetatud. Head uut kõigile!:) Õnnelikumat ja rikkamat ja edukamat.
Seekordne aastavahetamine oli jälle paras tormamine, et jõuda nii ühte, teise kui ka kolmandasse kohta, aga lõppkokkuvõttes võib õhtu-öö kordaläinuks lugeda, kuigi kõike head paratamatult korraga ei saa.
Ühel aastavahetuse pidudest juba sunniti mõtlema selle peale, mis möödunud aastas kõige meeldejäävam oli. Päris raske ülesanne oli, sest midagi nii suurt ja põrutavat ju ei olnudki. Aga eks oli palju väikesi killukesi, mis võikski siinkohal nüüd kokku võtta. Ja seada mõned sihid uueks ka;)

Eelmiselt aastalt tahtsin:
VOODIT! – Sain ühe väikese, aga noh, see polnud päris see, millest ma unistasin. Nii et unistus liigub edasi käesolevasse aastasse:P
Noh, seda, mis 28. eluaastaks küsitud on… – Fail again. Postponed.
Autosõidu oskust praktiseerida – seda vähemalt olen teha saanud ning nii üht kui teist juurde õppinud. Aga harjutamist muidugi veel jagub:D
Öelda, et mul on hammastega jälle kõik korras – mingi hetk see vist isegi oligi nii, aga hammaste parandamine on iseenesest lõputu saaga, ühest otsast saad parandatud, teisest hakkab jälle lagunema.
Vastutusrikkaid ja huvitavaid väljakutseid ning õnnestumisi tööelus – kindlasti!
Sama häid sõpru! – sõprade rindel on toimunud küll mõningad muutused, aga head sõbrad on endiselt olemas ja mõned on veel paremad, kui enne.
Kohusetundlikumat immuunsussüsteemi – aasta algusest olin veel inertsist haige, aga teine poolaasta on ta küll väga tublisti toiminud!
Jälle doonor olla – kui immuunsussüsteem ei jupsi, on ka hemoglobiiniga kõik ok ning tõesti sain jälle doonor olla:)
Aega raamatuteks ja muudeks “pehmeteks enesearenguteemadeks” – nii ja naa. Lugesin, aga tahaks ja võiks rohkem.
Sporti ja tantsu – taaskord peaks tsiteerima eelmist aastat, et sportlikult suhteliselt väheaktiivne:P Kuigi tuli ette ka väga tublisid kuid.
Erialast täiendamist – tahan jälle õppida! – eluülikool ja tööalane areng, kooli sel aastal ei jõudnud. Fotokooli ainult:)
Vähem draamat, segadust ja elurõõmu kaotamisi. Selgust ja õnnetunnet. – Vähem oli vist küll, kuigi ideaalne ei olnud ka see aasta. Aga madalseise oli vähe ning nendest sai suht kiirelt välja tuldud.
Enda väljendamist oma loomingu abil… – veidi, oleks rohkem tahtnud. Püüame järgmine aasta paremini:)

Mis veel möödunud aastasse mahtus?
Esimene digipeegelkaamera, selle avastamine iseseisvalt ning fotokoolis
Rahakogumine ja soojamaareis Egiptusesse
Stabiilselt ja tõsiselt joogaga tegelemine – oi kui hästi see mõjub!
Pärast pikka kaalumist laulmise lõpetamine
Palju kokkamist ja toidublogi – ma oskan süüa ka teha, mitte ainult küpsetada:P
Avastamine, et ma olen peolõvi – palju hommikuni trallimisi
Seljavalu ja regulaarne massaazis käimine – vähese spordi viga suuresti ilmselt:p
Ökohulluselaine
Garderoobiuuendamine
Ohjeldamatult kultuuri
Tihedam suhtlemine sugulastega
Rohkem sisetunde kuulamist & kiiremad otsused. Otsustele kenasti kindlaksjäämine on endiselt veidi omaette teema:P Aga siiski kõva edasiminek on toimunud 10, 5 või isegi 1 aasta taguse ajaga võrreldes…

Mida järgmiselt aastalt tahaks?
Selgust mureteema – töö – osas. Et edu ja väljakutsed ja mõnusad tegevused jätkuksid!
Finantsiliselt lahedat äraelamist
Uut pesa (suuremat, soojemat, veekindlamat:P, VOODIGA)
Stabiilset, õnnelikku ja rahuldustpakkuvad eraelu
Õppida! Keeli? Magistrisse?
Teha lõppastme koolitus ära ning arendada sõiduoskust.
Rohkem sporti! Sellega olen juba algust teinud – aasta esimestesse päevadesse on mahtunud juba suusatamine Kõrvemaal ning üle pika aja ujumine:) Ja homme joogapäev…
(P)arendada enda nõrgemaid külgi/iseloomuomadusi
Pikka puhkust
Maailmaavastamist – pikemat ja teistmoodi reisi, kui senised olnud on
Uut fototehnikat ning läbi rohke praktika oskuste arendamist
Head tervist ja vähem kõhupiinu
Rohkem aega oma loomingu/fotodega tegelemiseks
Sama häid ja lähedasi suhteid sõprade ja sugulastega

Kui tuleb veel midagi meelde, eks siis lisan, praegu peab voodisse ära pugema, sest homsest algab taas raske tööinimese elu.

Sometimes the woman in you’s uneasy,
I can see it in your eyes,
Just like me you need to know,
Can you still fly,
Can you still arouse the passions,
Of another man,
And if you carry it through, what would I do?
(Chris de Burgh – Much more than this)

Talv on kohal, nii kalendris kui ka päriselt, kui aknast välja vaadata. Kogu maa on valge, isegi Tallinn upub lumme.
Päris palju on vahepeal juhtunud, aga täna pole see päev, kui oleks selle kirjapanemise tuju. Aga kuna kirjutamispaus on olnud liigagi pikk, siis veidi siiski;)

Suur kiire asendus suure aastalõpuväsimusega (või laiskusega?). See nädal pole suurt midagi asjalikku teinud ning kodus valitseb ka kaos. Ja nagu näha, isegi blogisse ei jõudnud jõulutervitusi edastama nagu tavaliselt…

Jõul oli päris tore, ainult et kõhul on siiamaani jõulupohmakas, loodetavasti hakkab kunagi parem ka. Aga pühi jäävad meenutama toredad kingitused:) Ja mälestus Pärnust koos Maarja&Koidu, lumise ranna ja spaga. Aga söömiseks soovitan leida mõne teise koha, kui selle mõnusa väikese ööbimiskoha restoran oli:P La Boca näiteks aitab alati.

Aga mõnusat aasta lõpetamist ning lähiajal proovin uuesti siia jõuda, et traditsiooniline aasta kokkuvõtmine ja uueks sihtide seadmine ära teha:)

Nii armuallikale joostes
mu käes läks katki
kallis kruus.
Ma tahtsin siiski armu juua,
kuid pihku jäi mul
ainult kruus.
Ei, allik polnud ära kuivanud,
ta põhi polnud mudane –
ma olin lihtsalt tormilt jooksnud,
ma olin LIIGA janune.

Õpetus:
Sa ära jookse allikale,
siis jookseb allik sinule
(Ave Alavainu)

Taaskord kultuurirohke nädal:)
NO Margarita ja Meister pakkus mõnusa elamuse, neid lavaka tudengeid on alati rõõm vaadata ning ka muidu oli väga ilus, dünaamiline ja tantsuline etendus. Raamat on küll soovitav enne etendust uuesti üle/läbi lugeda, muidu kipub üht-teist päris segaseks jääma. Aga niipalju kui ma mäletan, sarnanes etendus tõepoolest raamatule – oli lõbusamaid peatükke, aga ka neid, mida ei mõistnudki lõpuni ja mis jäi segaseks.

Pöffijärgne kinovajadus ei anna rahu – selle nädala (esimeseks?:P) filmiks oli Ericut otsimas, mis ka Pöffi ajal silma jäi. Täitsa mõnus film oli ja häid pointe ka. Et kui tundub, et elu on ikka täitsa väljapääsmatult viletsas olukorras, on hea, kui miski targem hääl tuletab meelde, et räägi inimestega ja oma sõpru usaldades ja nendega koos lahendusi otsides on võimalik ka kõige koledamatest kollidest jagu saada. Ja inimestega tuleb rääkides selles keeles, milles nad ise räägivad, ainult sellest saavad nad aru. Ehk siis pättidega ilusti pole mõtet rääkida. Tõsised teemad, aga läbi mõnusa huumoriprisma. Eks elu olegi muidugi karm ja tõsine… kui me vaid päriselt suudaks ka asju rohkem huumoriga võtta:)

Talv jõudis ka vahepeal kohale, õnneks jõudis soe mantel enne mu koju. -10-ga olen juba harjunud, aga -15 on ikka liig mis liig. Ometigi suutsin ühel sellisel surmavalt külmal päeval ligi 9000 sammu teha!
Aga uuest aastast tuleb ikka tõsisem liigutamine ka taas ette võtta, muidu see istuv töö mind tapab. Viimased nädalad on selg mind ikka väga piinanud, kord nädalas pikk massaaz aitab vähemalt inimesena tunda ennast.

Lisaks külmale on see nädal pakkunud veel teisegi suure väljakutse, nimelt kadus kodust 24 tunniks soe vesi. Päris julm! Aga sama järsku kui see kadus, tuli tagasi ka. Kes teab, milles asi oli, aga ma loodan, et see ei saa tal nüüd mingiks uueks halvaks harjumuseks.
Kodust ja külmast rääkides – radiaatorid on soojad, aknapraod kinni topitud, aga termomeeter püsib jonnakalt 16 kraadi peal. Gaasipliit, kamin, elektripuhur on suured sõbrad.

Nädal veel ja käes on jõulud. Kaks nädalat ning taas saab ühe aasta kokku võtta.
Ent need lisa-puhkepäevad kuluvad juba väga-väga ära – tõeliselt suur vaimne ja füüsiline väsimus on peal, millest tahaks end välja puhata…

“Siis mine ja jõua asjas selgusele,” vastas tema. “Võid jääda maailma või tulla tagasi seminari. Aga ükskõik millise koha sa valid, sul tuleb olla seal jäägitult. Jagatud kuningriik ei suuda end vastalise rünnakute eest kaitsta. Jagatud inimene ei ole võimeline elule väärikalt vastu astuma.”
/–/
Ootamine on valus. Unustamine on valus. Aga kõige hullem kõigist kannatustest on see, kui ei tea, millist valikut teha.
(Paulo Coelho – Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin)

PÖFF on läbi, aga hullumeelne kultuuritarbimine sugugi mitte!
Viimaste nädalate elutempo on olnud selline, et lausa uskumatu, millised on inimvõimete piirid. Kell 11 koju jõuda on väga vara. Üle 6h magamist on vist ette tulnud umbes üks kord? Aga kõige selle juures ma olen väga vapper ja positiivne. Ja isegi mu kõht on:)

Teatud väsimuse astmel on muidugi juba make-upiga ka väga raske imesid teha. Aga vist ikka õnnestus, sest kui kuuled, et noh, sa oled täpselt nagu see ilus näitleja sealt Kodu keset linna seriaalist (kollektiivse ajutöö tulemusel selgitati välja, et mõeldi Mirtel Pohlat), siis… Järelikult pole hullu midagi:)

Nädalasse on mahtunud noorte jazzikontsert, Murtud embused, NO Virginia Woolf, 500 päeva armastust ning last but not least üle pika aja üks tantsulka – seekord Clazzis ja Ska Faktor. Uskumatud elamused kallite ja toredate keskel! Ja reede õhtul laipväsinuna peole minnes võid sealt hoopis tohutult energiat saada, tuletati taas meelde:)

Aga Virginia Woolf tõstis jälle mu arvamust NO-st, viimaste etendustega oli juba tekkinud väike skepsis nende suhtes. Näis, mida järgmise nädala Margarita ja Meister toob:) Aga selles etenduses näitlejad olid super ning tegevus tõeliselt elutruu. Mõtlema ja veiniklaasi järele käe haarama ajas ka, nii et… Soojad soovitused mitmelt poolt.

Selle nädala filmide kohta ka üht-teist… Liiga veinisena ei tasu kinno minna, mul on kohe hea meel, et Murtud südamete kohta kokkuvõtet kirjutama “ei pea:P”. Aga mõnus vaatamine oli küll! 500 päeva armastust vaimustas oma soundtrackiga ning mõnusat huumorit oli ka, ent oleks saanud kogu filmi veel paremini teha. Aga point oli hea.

Ja Summeril oli täitsa point, et ta ei tahtnud olla kellegi girlfriend.. ent ühel hetkel sai temast hoopis kellegi abikaasa. Suht sama tunne on praegu… Kuid päriselus – kuidas nii saaks? Eks see paistab. Aga praegu on niimoodi ka uskumatult hea.

Aga enam ei jaksa. Headund,
teie Mirtel
parajalt paks ja parimais aastais.

Temaga koos unustasin ma tunded ja püherdasin rahulolus. Te arvate, et rahulolu on tunne? Olete kindel, et see pole tunnete puudumine? Mina võrdsustan seda tuimusega, mille inimene hambaarsti juurest kaasa saab. Mitte valu ega valu puutumine, vaid kergelt pilves. Rahulolu on minnalaskmise positiivne pool. Sel on oma võlu, kuid pole mõtet kanda kasukat ja karvaseid tuhvleid ja pakse kindaid, kui tegelikult tahab keha ainult paljas olla.
(Jeanette Winterson – Kehale kirjutatud)

Laupäevane Lood Yodokist oli üks nendest filmidest, mis sai silmaringi avardamiseks PÖFFiks valitud. Ma ei tea maailma poliitikast jm väga palju, seega kui on võimalus läbi filmide maailma kohta uusi tarkusi saada, kasutan seda võimalust meeleldi. Kuna nõrganärvilised sõjafilme eriti vaadata ei saa, siis see tundus kavast hea valik – ilma liigse toore vägivallata ekraanil. Ilmselt oleks film jätnud sügavama jälje, kui oleks rohkem “verd” näidatud – aga siis poleks jälle mind ka seal saalis olnud:P
Jah, ega ei kujuta ette küll seda, et ühe vale sõna eest võidaks 3 põlvkonda vangilaagrisse saata. Minu põlvkond ei tea sellistest ohtudest midagi, vanavanemad aga on ise selle üle elanud… Loodetavasti ei tule need ajad tagasi ning loodetavasti muutub ka Põhja-Korea olukord inimlikumaks. Aga millal ja kuidas?

Pühapäevaks sai valitud veel üks silmaringi avardamise film – Minu kuninganna Karo. Kuulsin oma Hollandi sõbralt, kuidas seal plaanitakse nüüd skvotte keelama/sulgema hakata.. Tema on nende poolt, kuna inimestele ei jagu kortereid, mida üürida – kui ostmiseks pole raha ning sa oled üürikorteri järjekorras paar aastat, ongi valikud elada vanemate juures, skvotis või olla kodutu. Paljud noored leiavad, et skvott on nendest sobivaim.
Ent kui hästi sobib inimesele see, et omandit ei ole ja kõike peab jagama? Ruum ja asjad on üks asi, aga kui paljud oleksid valmis jagama ka oma armastatut? Olgu see täiskasvanute elu kui tahes veider, aga et lapsed peavad pealt vaatama seda, kuidas isa teise naisega armastust jagab… See tundus minule küll liig. Ent noor naine, tüdruku ema tegi lõpuks ikkagi otsuse selline elu seljataha jätta ning tütar lahkus koos emaga. Suur vaprus oli proovida jagamist, aga lahkumine nõudis samuti suurt julgust – aga see on alati positiivne, kui inimene otsustab teha seda, mis enda jaoks pikemas perspektiivis õigem ja parem on. Endale ja oma lapsele.

Pöffi lõpufilmiks jäi Taani film – tahtsin kindlasti ühe taanikeelse filmi ka sel aastal ära vaadata (kuulata:P), ent midagi väga ahvatlevat programmis polnud, seega tuli lihtsalt midagi valida, mis ajaliselt ja sisuliselt enam-vähem sobiks. Väike sõdur oli tüüpiliselt crazy taani film, ent kui eelmise aasta taanlane ajas naerma, siis seekordne väärib tiitlit selle Pöffi kõige depressiivsem film. Väga valusalt puudutas ning tekitas küsimuse, et miks selliseid filme tehakse?! Jällegi tooksin ma välja veidi teise poindi kui kirjelduses oli. Film esitas küsimuse, kas me peaksime päästma neid, kes meie maailmanägemuse järgi päästmist vajaksid? Võib-olla nad ei tahagi päästetud saada? Ja miks eelistatakse teiste elu “korda seadmist” enda oma eest hoolitsemisele? Aga maailm on ikka kirju küll ning selliste filmide järel saad aru, et sa oled ikka väga normaalne ja elad igati normaalset elu.
Lõpufilmiks oleks midagi muud paremini sobinud, ent millegi üle nuriseda ka ei saa.

Pöffi võib kordaläinuks lugeda:) Suuri pettumusi polnud, ära sai vaadatud 11 filmi, mille hulka mahtus nii mõnes mõttes sarnaseid kui ka väga erinevaid teoseid. Mitte kõige filmirikkam festival, ent ühtegi piletit ei jäänud seekord kasutamata:)
Lemmikfilm ja suurim loksutaja oli Mammut, väga meeldis ka Aken, The Cove loksutas ka ning tegelikult pea kõik filmid olid omamoodi head ja toredad, õudukatelgi olid omad plussid:P Neid kõige aeglasemaid küll uuesti ei vaataks;)

Kindlasti on paljudel elu jooksul perioode, kui kõik need kolm paaritumistungi – iha, romantiline armastus ja kiindumus – ei keskendu vaid ühele inimesele. Inikonna saatus paistab olevat selline, et neuroloogiliselt suudame armastada rohkem kui ühte inimest korraga. Sa võid tunda sügavat kiindumust kauaaegse partneri vastu, kuid samal ajal võid tunda ka romantilist kirge kellegi vastu töö juures või sõpruskonnas ning sugutungi raamatut lugedes, filmi vaadates või midagi muud tehes, mis pole kummagi partneriga seotud. Sa võid koguni ühelt tundelt teisele kalduda.
(Helen Fisher – Miks me armastame?)

Viimased kaks päeva on olnud emotsionaalses mõttes üsna rasked… Ent ma olen olnud väga, väga elus.

Kõigepealt loksutas eilne film Mammut väga… Olen sellest juba natuke suuliselt muljetanud ning liiga palju seda ka teha ei taha praegu, aga veidi siiski. Mu senine lemmik sel PÖFFil ning isegi seansi tehnilised viperused ei rikkunud head üldmuljet. PS, laupäeva õhtul kell 11 saab veel filmi vaadata!
Film pani mõtlema tänapäeva elu üle – naised käivad tööl, et saaksid maksta nendele, kes kasvatavad nende lapsi. Nad käivad tööl, et üleval pidada oma peret, end pere jääb seetõttu ilma kogu vanemlikust hoolest ja armastusest… Või kuidas maailmas on neid naisi, kes oma pere ülalpidamiseks on leidnud ainsa võimaluse oma keha müümise. Me elame oma igapäeva-mullis, vahel küsides endalt, kas nii on kõige parem, aga mida sa ikka teha saad ja jätkad samamoodi. Kuni juhtub midagi ootamatut, mis võib kogu harjumuspärase maailma peapeale pöörata. Ent vahel ei ole see halb, vaid loksutab võib-olla mingid asjad oma õigele kohale. Mõned õnnetused/sündmused on aga fataalsed ning nende järel ei saa enam elu endiseks keerata… Vaid killuke mõtetest, mida film tekitas. Lisaks tõi tugevalt esile tunde, kui habras tegelikult kõik me ümber on, isegi kui me sellele iga päev ei mõtle ning suhtume nii, nagu kõik jääb igavesti nii, nagu see hetkel on. Ma tahaks, et me oskaks rohkem hinnata ja väärtustada iga päeva, head nendes päevades, inimesi meie ümber… Hoidkem ja armastagem üksteist, kuni see võimalus on.

Neid mõtteid süvendas ka tänane matusepäev…
55 aastat olid mu vanaema ja vanaisa teineteisele toeks ja olemas. Kindlasti ei olnud kõik need aastad lihtsad, oo ei. Aga tänu teineteise kõrvale jäämisele said nad suure tugeva perekonna – 3 lapse, 7 lapselapse ja nüüdseks juba 2 lapselapselapsega – neil oli rõõm veeta koos nii mured kui rõõmud selle viimse hetkeni, mil üks neist ära kutsuti. Pingutada on raske, loobuda on paljude jaoks lihtsam, aga sellised viljad jäävad niimoodi maitsmata. Ent tore, et ümberringi ikka on veel selliseid “õnneliku” lõpuga näiteid ka…

Tänane Sinihabe oli jälle teistmoodi film. Filmitutvustuses on toodud ära üks võimalik loo moraal, aga ma tooksin välja natuke midagi muud. Sa võid olla kasvõi noor ja väike tüdruk, aga kui sa julged unistada ning sul on visioon, mida sa tahad ning sa oled selle nimel valmis kõhklematult ka samme ette võtma – siis täpselt selle sa elult saadki. Need, kes kõrval on skeptikud ning rahulolematult virisevad, ei saa midagi. Edukad inimesed ütlevad ei ning oma vajadusi välja, mistõttu lisaks sellele, et nad saavad, mida tahavad, neid veel imetletakse ka selle eest. See oli see point filmist, mis mind kõige sügavamalt puudutas. Ja muinasjutud on tegelikult toredad. Ja päris lõpuni kõigest aru saamiseks peaks ilmselt veel veidi filmi peale mõtlema…

Aga mulle tundub, et lõpuks saab SUUR väsimus unetusest võitu ja loodetavasti saan nautida pikka öö-und ja seejärel head nädalavahetust…

Olev eluviis eeldab sõltumatust, vabadust ja kriitilist mõistust. Selle põhilised omadused on aktiivsus, toimekus mitte selllise välise aktiivsuse, askeldamise mõttes, mida väljendatakse sõnaga “agarus”, vaid sisemise, inimese oma jõudude tootliku (loova) kasutamisena. Aktiivsus tähendab oma võimete, jõudude, kõigi nende mitmesuguste annete ärakasutamist ja väljendamist, mis on – ehkki eriastmelisena – igal inimesel olemas. See tähendab enese uuendamist, kasvamist, väljapoole sirutamist, armastamist, oma vangitsetud ego vallapäästmist, huvitumist, andmist. Ühktki neist kogemustest ei saa siiski ammendavalt sõnadega väljendada. Sõnad on anumad, kuhu kogetu ei mahu. Sõnad vaid viitavad kogemusele; nad ise pole kogemused.
(Erich Fromm – Omada või olla)